Книги, похожие на «Indrek Hargla, Roos ja lumekristall»

Kartmatu amatöördetektiiv ja pagariäri omanik Hannah Swensen tõestas raamatus “Mõrv šokolaadiküpsistega” debüüti tehes, et kuritegude lahendamisel ei ole midagi paremat naisest, kes ei karda käsi määrida. Nüüd on leekivpunaste juuste ja terava ütlemisega (ning küpsetav) kangelanna tagasi ja osaleb suisa mõrvarliku küpsetamisvõistluse žürii töös. Kui Hartland Flouri veski omanik valib Lake Edeni linnakese oma esimese küpsetamisvõistluse toimumiskohaks, siis on Hannah põnevil, sest saab täita žürii esinaise ülesandeid. Kui aga üks žüriiliikmeist, treener Boyd Watson, leitakse surnult näoli Hannah’ kuulsast maasika-vahukooretordist, siis muutub Lake Edeni magus püüe kuulsuse järele vägagi hapuks. Asja uurides peab Hannah olema eriti ettevaatlik, sest keegi on valmis kasutama mõrvarlikku retsepti … mille koostisainete hulka on lisatud ka Hannah. Joanne Fluke’i Hannah Swenseni sarjas on praeguseks ilmunud ligi 20 menukat krimiraamatut, mis on tuntud heade retseptide, mõnusa huumori ja nutikate lõppude poolest. Aga mitte ainult, sest neist ei puudu ka romantika.

Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.

Selles ümbruskonnas varitseb oht kodu lähedal. Põnevik täis saladusi ja keerdkäike, millele ei näi tulevat lõppu – menuki „Teisel pool seina“ autorilt.Ta silmitseb naist murelikult. „Kuidas sa end tunned?“Too tahaks öelda: Olen kabuhirmul. Selle asemel lausub ta õrnalt naeratades: „Hea on olla kodus.“Karen ja Tom on õnnelikud – neil on kena kodu New Yorgi ühes põhjapoolses eeslinnas, nad on värskelt abiellunud ning neil pole lapsi, kes nende mugavat kooselu häiriksid.Ent ühel õhtul tuleb Tom koju ja leiab, et Karen on kadunud – tema autot pole ning näib, nagu oleks naine lahkunud kiirustades. Isegi rahakott ühes telefoni ja isikutunnistusega on maha jäänud.Kostab koputus uksele – lävel seisab politseinik, et viia Tom haiglasse, kuhu on toimetatud tema naine. Karen oli teinud avarii, sest kaotas kontrolli auto üle, kui kihutas läbi halvima kuulsusega linnaosa.Õnnetusest pääseb Karen ajupõrutuse ja mõne kriimuga. Kõik on enam-vähem korras, ent naine ei mäleta, mida ta tegi või kus oli, kui avarii juhtus. Võmmide arvates on tema mälukaotus väga mugav ning nad kahtlustavad, et asi pole päris puhas.Karen naaseb koos Tomiga koju, et kosuda ja eluga edasi minna. Siin tõdeb ta, et majas on asju liigutatud. Kõik pole päris nii, nagu olema peaks. Keegi on käinud majas sees. Ja politseil on lõputult küsimusi.Sest selles majas on igaüks omamoodi võõras. Igaühel on midagi varjata. Midagi, mille mahavaikimise nimel võiks koguni tappa.

Kuuekümne kolme aastane Britt-Marie ei ole tegelikult üldse passiiv-agressiivne vinguviiul. Ta on lihtsalt kultuurne inimene, kelle hing kisendab, kui ta näeb mustust, kriime või valesse sahtlilahtrisse pandud nuge-kahvleid. Ta on äsja jätnud selja taha nelikümmend aastat kestnud abielu ja pannud koduperenaise ameti maha. Ainus töökoht, mida talle pakutakse, asub Borgis, majanduskriisist räsitud alevis, kus kõik ärid peale ühe õllehaisuse pitsabaari on uksed kinni pannud. Britt-Marie vihkab jalgpalli, aga jalgpall on ainus rõõm, mis Borgi elanikele veel jäänud on. See ei ole just kõige parem alus heaks läbisaamiseks, aga kui kohalik noortevõistkond vajab nii hädasti treenerit, et on valmis leppima ükskõik kellega, ei tehta pisiasjadest numbrit.Romaan „Britt-Marie oli siin” on südamlik lugu naisest, kellel on tulnud oma elu algust eluaeg oodata. See on romaan armumisest, uutest võimalustest ja ootamatutest sõprustest. Fredrik Backmanile omaselt on selles loos küllaga sooja huumorit ja sügavat kurbust.