Книги, похожие на «Robert Silverberg, Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1»

Lühiproosat 1993. aastast

Milline tüdruk ei unista romantilisest filmirollist, milline noormees ei kujutle end verdtarretava põneviku kangelasena! Salapärane, magnetina ligitõmbav filmimaailm oma lootuste, pettumuste, armutu konkurentsi ja kirgedega on andnud ainet paljudele kirjanikele.Enn Vetemaa romaan «Hõbedaketrajad» viib meid «Eesti Hollywoodi», kus käivad uue seiklusfilmi võtted. Paljude menukate komöödiate autor, tuntud näkiuurija Vetemaa käsitleb meie filmiloojate elu talle omase leebe huumoriga, eesti näitlejate, režissööride ja filmistuudio juhtide prototüübid on tema romaanis selgesti äratuntavad. Kuna autor on stsenaristina ise sageli filmimisel osalenud, siis on tal teada ning lugejatele jutustada kõiksugu koomilisi ja ka traagilisi lugusid, mis leiavad aset, enne kui üks film lõpuks vaataja ette jõuab.

Midagi mõtlemata, lihtsalt sellepärast, et hirm juhtunu pärast polnud veel kadunud, jooksis Samala hertsogi poole ja surus ennast tema vastu."Sa… oled terve!" Ta käed sirutusid hertsogi kaela ümber ja kui mees ta embusse võttis, hoidis ta mehest kramplikult kinni. Mees vaatas alla tema peale, naise silmad olid pisaratest udused, huuled värisesid, ja mees mõtles, et mitte keegi ei saa olla armsam. Seejärel katsid ta huuled naise suu. Hetke ei suutnud Samala uskuda, et see on tõsi.Siis tundis ta, et kindlasti on ta surnud ja mees on ta kandnud taevasse, kus on ainult lilled ja muusika ja armastus.

August Gailit oli mitmekülgne Eesti kirjanik, üks rühmituse “Siuru” loojatest. Oma följetonikogus “Klounid ja faunid” on ta võtnud ette Eesti kirjandusmaastiku, aga eriti just sellesama “Siuru”, mida ta ise oli aidanud asutada. Siin on ta teritanud hambaid nii Friedebert Tuglase, Marie Underi kui ka Artur Adsoni kallal, aga puudutamata ei jää ka kunstnikud. “Klounid ja faunid” avaldati algselt 1919. aastal, aga raamatu tekst kõlab nii mõneski mõttes väga tänapäevaselt. Jaanus Vaiksoo raamatu järelsõnas: Tegemist on ühe ütlemata lustliku raamatuga, kirjandusliku mänguga, mis tekitas omal ajal tublisti furoori ja jättis endast maha mitmeid värvikaid legende, mida kirjandusrahvas naudib tänini. Ent Galiti följetonikogu pole kaugeltki kirjanduslooline nähtus. Ligi sajand hiljem on selles küllaldaselt vaimukaid äratundmishetki, nagu oleks kirjanik need hoogsalt paberile visanud alles eile.