Книги, похожие на «Madis Jürgen, Rindeoperaator Ivar Heinmaa»

1980. aastal ei oleks keegi osanud ennustada, et nendest neljast siledate nägudega elektroonilist popmuusikat harrastavast poisikesest võiks mõne aastaga saada hiigelstaadionitel rahvast hullutavad rokijumalad. Sellele vaatamata sai Depeche Mode üheks kümnest läbi aegade enimmüüvaks briti ansambliks, mis pistis edetabelites rinda selliste gigantidega nagu The Beatles, The Stones, Led Zeppelin ja David Bowie. Bänd on tegutsenud juba kolmkümmend aastat ja on endiselt tipus. Raamatu autor Simon Spence on kaardistanud bändi teekonna tillukestest Essexi ööklubidest Euroopa ja USA hiigelstaadionitele. See on muusikaline rännak, mis algab varajase „ultrapopi“ hittsinglitega ja lõpeb sünge ning tõsise albumiga „Black Celebration“. Pärast sõda kerkinud eksperimentaallinnast Basildonist pärit üdini elektrooniline Depeche Mode on laulja Dave Gahani sõnul „uutmoodi linnas sündinud uutmoodi bänd“. Spence ütleb, et Depeche Mode’i muusika nurgelise kõla ning sünge meeleolu taga on just modernistliku betoonarhitektuuriga Basildoni linn, mis kerkis kontrastina põllumaadele ja tagasihoidlike talumajade ümber. Osalt muusikalise odüsseia ning osalt kultuuriajaloo edasi andmiseks on Spence intervjueerinud kümneid bändiga kokku puutunud inimesi, et anda lugejale võimalus tutvuda lähemalt pop- ja rokkmuusika ajaloo ühe uskumatuma edulooga.

Minu üllitis pole kirjutatud päris tavaliste kaanonite järgi. Need on mälestustekillud, lükitud ajateljele, nagu mu elu on kulgenud, üritamata anda mastaapsemat sündmuste raamistikku. Esitan asju nii, nagu mina neid nägin ja näen. Lisatud omi mõtteid maailma asjade kohta. Kohati antud ka taustainfot, sest noorem põlvkond ei orienteeru ülearu hästi nõukogude elu ja olu eripäras.Päevikut ei ole ma kunagi pidanud. Selle kirjutise jaoks ei istunud ma raamatukogus ega uurinud algallikaid arhiivis. Aluseks on minu mälu ja mõned teatmeteosed. Seepärast palun ette vabandust faktivigade pärast, mida siin kindlasti leidub.Kui ma mõnele tuttavale rääkisin kavatsusest oma mälestused kirja panna, siis küsiti kõigepealt, kui ausalt ma räägin? Raske öelda. Aususel avalikus tekstis on oma gradatsioonid. Intiimsetest ja endalegi segastest seikadest ma juttu ei tee. Kuid ühte asja olen endale lubanud – teadlikult ei valeta.Toomas Leito (1946–2020) mälestusteraamat keskendub elule nõukogude aja lõpukümnenditel ja 1990ndatel aastatel: siin on juttu tööst Inturisti giidina ja sõjaväeteenistusest tollasel Ida-Saksamaal, suunamisest parteitööle, elust Moskvas, kirjeldusi sündmustest EKP Keskkomitees ning pikemalt ajakirjanduses veedetud tormilistest aastatest Rahva Hääle ja sellest võrsunud väljaannete toimetustes.

Andrei Hvostovi lapsepõlv möödus salapärases kinnises Kirde-Eesti linnas Nõukogude Liidu aatomitööstuse tehase kõrval. Tema lood räägivad eestlastest, venelastest, külmast sõjast, seriaalikangelastest, välismaa asjadest, „päris"-Eestist, mis jäi väljapoole Sillamäed; juttu tuleb ka Sinimägede lahingutest, Vaivara koonduslaagrist ja muust sõjapärandist. Need lood avavad eesti lugejale uusi tahke, samas pakuvad mitmedki kuuekümnendail sündinute põlvkonna mured-rõõmud laiemat äratundmist. Autorile omases kreissae-stiilis lõikavad mitmed teemad sisse ka tänapäeva Eestisse ja lahkavad eestluse olemust, jätkates tema raamatu „Mõtteline Eesti” probleemistikku.

Matti Nykänen (1963–2019) võitis suusahüpetes neli olümpiakulda ning tuli kuuekordseks maailmameistriks. Ta oli 1980ndatel ühe spordiala tuntuim nägu, kuid ühtlasi sai temast oma aja üks tuntumaid soomlasi. Peale spordi sai Matti kiirelt tuntuks ka hoopis muudel põhjustel – tema suust tuli hulk äraspidiseid mõttevälgatusi, mis muutusid üldrahvalikeks ütlusteks ning pidevalt viskas ta suuremaid ja väiksemaid vempe. Ühel hetkel väljus asi kontrolli alt, pisikestest vempudest ja ülemeelikutest pidudest kasvas välja tõsine alkoholism, sekeldused muutusid kriminaalseks ning kunagine iidol saatus korduvalt kohtupinki ja isegi vanglasse. „Elu oli laif“ sisaldab suure hulka värvikaid ning tragikoomilisi lugusid, kuidas üsna tavaline soome poiss sai ühel hetkel meedia lemmikuks ja lüpsilehmast, kuidas olümpiavõitjast sai eluga puntras laulja, kes esines pidevalt mööda erinevaid kõrtse. Raamatul on nii dokumentaalne, naljakas kui tõsine külg – siin on kõik need pöörased lood Matti tegudest ja ütlemistest, kuid ühtlasi küsitakse – kas keegi oleks võinud midagi teha teisiti, et lool poleks olnud selline lõpp?