Книги, похожие на «Jaak Roosaare, Rikkaks saamise õpik»

Business Book Awards 2020 – rahvusvahelise äriraamatu kategooria nominent.Legendaarne turundusguru Carlos Gil on veendunud, et turundus on surnud. Seda vähemalt kujul, mida siiani teadsime. Kuigi tegu pole enam ülearu värske uudisega, on see ometigi paljudest turundajatest vaikselt mööda libisenud. Enamus kasutab ju sotsiaalmeediat jätkuvalt selleks, et teha samu vanu vigu – pigem rääkida kui kuulata, reklaamida kui õpetada, koguda jälgijaid selmet kogemusi ja kogukondi luua. Läbi on ajad, mil kampaania edukust määras kopsakas eelarve, mida teles ja paberlehes laiaks lüüa. Nüüd oled võitjate poolel siis, kui sotsiaalmeedias vadistavad sinu tootest sinu sihtgrupi sõbrad – tänane tarbija tahab suhelda, protsessis osaleda, mitte aga kuulekalt müügijutule alluda. Sinu tootest peab saama tema sõber, kellega suhelda. Päris nägu, kes seob brändi inimesega ja veenab teda konkurendi kraami asemel just sinu oma kassast läbi piiksutama. LinkedIn, Winn-Dixie, Save-A-Lot, BMC Software – need on kõigest mõned gigandid, kelle sotsiaalmeedia strateegiaid on Gil rohkem kui kümne aasta jooksul edukalt vedanud. Mustkunstniku kombel tõmbab ta kõnekaid näiteid kui küülikuid oma kübarast, et demonstreerida sotsiaalmeedia tegelikku võimsust ning viise, kuidas sellest kõigest oivalist kasu lõigata. 232 lk

Paljud väikeettevõtjad töötavad esmalt idioodist bossi alluvuses, et seejärel ise selleks hakata. Enamus ei kipu mõistma, et oma ala tehnilise külje sügavuti jagamine ei tee veel kellestki ärigeeniust. Raamat „Üheleheküljeline turundusplaan“ aitab segaduses selgust luua, et usinamalt uusi kliente võita, rohkem raha teenida ja teiste seast silma paista. Väiksemate firmade puhul on tavapärane, et kasv jääb pidama punkti, kus kasumist jagub täpselt nii palju, et omanikud sellest ära elaksid. Kuid milleks madalatel tuuridel vuristada, kui potentsiaali jagub märksa enamaks?! Võtke ükskõik milline kaalukas ametipost ja te näete, et seal käivad asjad hästiõlitatud plaani järgi. Profid ei improviseeri kunagi. Just selges plaanis peitub edu võti.See raamat on pigem rakenduslik murrang kui uuenduslik kontseptsioon, mille sisu saab kokku võtta lihtsalt – kiireim tee rahani. Dib pakub geniaalselt lihtsaid viise, kuidas tõusta ühele leheküljele kokku pakitud turundusplaani abil täielikust turundusalasest võhiklikkusest punkti, mis manab näole rahulolust sätendava naeratuse.

Kuidas kõigest viie päevaga lahendada suuri probleeme ja proovida läbi uusi ideid

Rahanduslik reisikiri seletab ka finantsvõhikule, kuidas tekkis väljend „Kreekat tegema“ – ning seda mitte üksnes Kreekas. Kuude kaupa raamatuedetabelite tipus püsinud „Buumerang“ seob kokku finantsajakirjanik Michael Lewise reisimuljed võlakriisi kolletesse ehk uude Kolmandasse Maailma – Iirimaale, Kreekasse, Islandile, Saksamaale – ning viib lõpuks lugeja ekskursioonile USA California osariiki, kus hullumeelse laenuralli tagajärjel pankrotistuvad terved linnad. 2002. ja 2008. aastal üle planeedi rullunud odava krediidi tsunami ei olnud üksnes finantsiline fenomen: see oli kiusatus, mis pakkus ühiskondadele võimalust demonstreerida aspekte oma iseloomust, mida nad normaalses olukorras oleksid pidanud kiivalt varjama. Kreeklased tahtsid muuta oma riigi raha täis topitud kommikotiks, millest igaüks saaks oma osa haugata; iirlased tahtsid oma riigi pangalaenuga maha müüa ning sakslased püüdsid kõige selle pealt kasu lõigata ja ise samas puhaste kätega pääseda. Ameeriklased kui maailma suurim ja ahneim laenajarahvas aga lasi pankrotti minna tervetel linnadel. Lewise kaubamärgiks on oluliste ja keerukate teemade avamine nii silmatorkavate ja veidrate karakterite kaudu, et tundub, nagu oleks need inimesed kindlasti välja mõeldud. Raamatu lehekülgedel kohtute taibuka mungaga, kes on leidnud viisi Kreeka kapitalismi ülekavaldamiseks, kolme päevaga Islandi panga valuutamaakleriks koolitatud kalamehega ning Iiri kinnisvaraarendajaga, kes pärast oma ettevõtte kokkukukkumist sõidab hiiglasliku ehitusmasinaga ühest Iirimaa otsast teise, et see protesti märgiks Iiri parlamendi väravate ette parkida. Michael Lewis on finantsajakirjanik, bestsellerite „Liar’s Poker“, „Moneyball“, „The Blind Side“ ja „The Big Short“ autor.

Legendaarne investeerimisguru Michael Lewis alustab oma raamatut „Wall Streeti pokker“ nõnda: oli 1986. aasta algus. See oli minu firma Salomon Brothersi allakäigu esimene aasta. Meie juhatuse esimees John Gutfreund tõusis oma lauast ja läks jalutama. Mingi kõhedust tekitav kuues meel juhatas teda ikka just sinna, kus oli parajasti kriis. Gutfreund paistis haistvat raha kadumist.Ta oli viimane inimene, keda pingul närvidega maakler näha tahtis. Gutfreundil oli komme selja tagant ligi hiilida ja üllatada. Talle see meeldis, sulle mitte. Sinu lähiümbrus hakkas tõmblema nagu langetõbiste palat. Inimesed teesklesid, et on paaniliselt hõivatud, jõllitades samal ajal pingsalt punkti otse su pea kohal. Peas lõi plärisema äratuskell: Gutfreund! Gutfreund! Gutfreund!Tol 1986. aasta päeval tegi Gutfreund aga midagi kummalist. Selle asemel, et meid kõiki kabuhirmuga täita, siirdus ta otsejoones Salomon Inc juhatuse liikme ja ühe Salomoni parima võlakirjamaakleri John Meriwetheri juurde. Sellest, mida Gutfreund ütles, on saanud Salomon Brothersis legend ning lahutamatu osa firma korporatiividentiteedist. Ta ütles: „Üks käsi, miljon dollarit, ei mingeid pisaraid.”Meriwether sai otsekohe aru, mida see tähendab. Wall Streeti kuningas tahtis mängida miljoni dollari peale ühe käe jagu mängu, mida kutsuti Wall Streeti pokkeriks. Kuid Gutfreundi väljakutse tegi sedapuhku kummaliseks panuse suurus. Tavaliselt ei ületanud see sadat dollarit. Miljon oli ennekuulmatu. See paistis olevat täiesti arulage. Tähendab, mõnes mõttes selles asja iva oligi. Gutfreund oli Wall Streeti, Meriwether aga mängu kuningas. Wall Streeti pokkeri mängija aukoodeks meenutas revolvrikangelase oma. Sestap tundis Meriwether kohustust mängida. Ent ta teadis, et see on lollus – temal polnud midagi võita. Võidu korral läheks Gutfreund endast välja. Kui Meriwether aga kaotaks, tähendaks see miljonit dollarit vastu pükse. See oli hullem, kui ülemuse vihastamine. „Ei, John,” ütles ta. „Kui me selliste arvude peale mängime, tahan mina päris raha peale mängida. Kümme miljonit dollarit. Ei mingeid pisaraid.”See lugu leidis aset keset nüüdisaegset kullapalavikku, mil eales varem polnud sedavõrd paljud ühegi oskuseta kollanokad teeninud sedavõrd palju raha, kirjutab „Wall Streeti pokkeri“ autor Lewis. Tegu on ühe kirkaima tolle kümnendi kokkuvõttega, mis pakub värvikat ülevaadet toonastest sündmustest täis ennekuulmatut korruptsiooni, valesid, reetmisi, pisaraid ja pettumusi.