Книги, похожие на «Allan Dib, Üheleheküljeline turundusplaan»

New York Timesi bestseller.Majandusteadlase ja Nobeli preemia laureaadi Robert J. Shilleri oluliselt täiendatud trükk „Arutu õhin“ pakub hämmastavalt selgeid ja loogilisi vastuseid küsimusele, miks ei ole investorite arutu õhin peale viimast kriisi kuhugi kadunud.Võiks arvata, et elame pärast viimast kriisi sootuks teistsuguses, mullijärgses maailmas. Võiks arvata, et oleme õppust võtnud ega torma taas uisapäisa laienevatele turgudele. Kuid märgid mullidest on tagasi. Turud võivad muutuda ülikiiresti ja praegune hinnatase ei pruugi pikalt püsida. „Arutu õhina“ põhiosa algab kolme sissejuhatava peatükiga, mis paigutavad kolme tähtsama investeerimisturu – aktsiaturu, võlakirjaturu ja kinnisvaraturu – tõusud ja mõõnad ajaloolisse konteksti. Selle teine peatükk on täiesti uus ning on lisatud vastuseks süvenevale murele võlakirjaturu võimaliku mulli pärast. Kui raamatu esimene osa käsitleb struktuurseid tegureid, mis viivad turumullide tekkeni, keskendub järgnev osa kultuurilistele teguritele, mis kindlustavad spekulatiivse mulli struktuuri veelgi. Kolmas osa uurib turukäitumist tingivaid psühholoogilisi tegureid ning neljas akadeemikute ja populaarteadlaste katseid turumulle ratsionaliseerida. Viienda osa 13. peatükk vaatleb aga spekulatiivsete mullide mõju üksikinvestoritele, institutsioonidele ja riikidele. Shiller pakub mitmeid praktilisi retsepte, kuidas vähendada investori riski ühel hetkel „lõhkenud” mulliga silmitsi seista. Juttu tuleb ka sellest, mida poliitikas muuta. Raamatu lisas on redigeeritud versioon autori Nobeli preemia loengust, mis seab mitmed tema väited laiemasse konteksti.Raamatu väljaandmist on toetanud LHV.

Nelikümmend viis aastat on möödas raamatu „Juhuslik ekslemine Wall Streetil“ esmatrükist. Selle sõnum oli lihtne – investoritel on märksa kasulikum osta ja hoida indeksifondi kui möllata väärtpaberite või aktiivselt juhitud fondide osakutega. Ligi pool sajandit hiljem usub raamatu autor Burton G. Malkiel oma algsesse teesi veelgi enam. Võib küsida, et kui põhisõnum on sama, milleks siis kaheteistkümnes väljaanne? Aga seda põhjusel, et aastate jooksul on aktsiaturu kohta esitatud sedavõrd palju segadust tekitavaid väiteid, et vaja on raamatut, mis asja klaariks. Aja jooksul on märkimisväärselt muutunud ka finantsinstrumendid, mida oleks suisa kuritegu lihtsalt maha salata. Värsket materjali on lisandunud nii palju, et ka need, kes on mõnd varasemat väljaannet lugenud, leiavad eest kuhjaga uut ning kasulikku. Autor pakub praktilisi investeerimisnäpunäiteid pensionäridele ning lahkab suure mõnu ja põhjalikkusega krüptoraha hingeelu. Lisaks annab ta selge ülevaate investeerimisteooria ja -praktika edusammudest akadeemilistes ringkondades, analüüsides muu hulgas nende kitsaskohtigi.Kuigi Malkiel toetab pikaajalisel investeerimisel indeksifondide strateegiat, ei keskendu ta oma raamatus üksnes passiivsele investeerimisele. Autor võtab lugeja käekõrvale, et tutvustada talle börsimaailma kõikvõimalikke nurgataguseid ja kangialuseid, kus võib nii mõnigi kord linna parima restorani otsa komistada.Malkielil on taas kord õnnestunud kokku panna ladusalt loetav teejuht erainvestorile, mis avab investeerimismaailma mitmeid seni suletud uksi. Kriititkud on veendunud, et raamatu näol on tegu parima investeerimisnõuga, mida raha eest saab osta. Uusi teadmisi ja ajalikke juhtnööre jagub igale investorile, seda sõltumata tasemest või riskivalmidusest

Legendaarne investeerimisguru Michael Lewis alustab oma raamatut „Wall Streeti pokker“ nõnda: oli 1986. aasta algus. See oli minu firma Salomon Brothersi allakäigu esimene aasta. Meie juhatuse esimees John Gutfreund tõusis oma lauast ja läks jalutama. Mingi kõhedust tekitav kuues meel juhatas teda ikka just sinna, kus oli parajasti kriis. Gutfreund paistis haistvat raha kadumist.Ta oli viimane inimene, keda pingul närvidega maakler näha tahtis. Gutfreundil oli komme selja tagant ligi hiilida ja üllatada. Talle see meeldis, sulle mitte. Sinu lähiümbrus hakkas tõmblema nagu langetõbiste palat. Inimesed teesklesid, et on paaniliselt hõivatud, jõllitades samal ajal pingsalt punkti otse su pea kohal. Peas lõi plärisema äratuskell: Gutfreund! Gutfreund! Gutfreund!Tol 1986. aasta päeval tegi Gutfreund aga midagi kummalist. Selle asemel, et meid kõiki kabuhirmuga täita, siirdus ta otsejoones Salomon Inc juhatuse liikme ja ühe Salomoni parima võlakirjamaakleri John Meriwetheri juurde. Sellest, mida Gutfreund ütles, on saanud Salomon Brothersis legend ning lahutamatu osa firma korporatiividentiteedist. Ta ütles: „Üks käsi, miljon dollarit, ei mingeid pisaraid.”Meriwether sai otsekohe aru, mida see tähendab. Wall Streeti kuningas tahtis mängida miljoni dollari peale ühe käe jagu mängu, mida kutsuti Wall Streeti pokkeriks. Kuid Gutfreundi väljakutse tegi sedapuhku kummaliseks panuse suurus. Tavaliselt ei ületanud see sadat dollarit. Miljon oli ennekuulmatu. See paistis olevat täiesti arulage. Tähendab, mõnes mõttes selles asja iva oligi. Gutfreund oli Wall Streeti, Meriwether aga mängu kuningas. Wall Streeti pokkeri mängija aukoodeks meenutas revolvrikangelase oma. Sestap tundis Meriwether kohustust mängida. Ent ta teadis, et see on lollus – temal polnud midagi võita. Võidu korral läheks Gutfreund endast välja. Kui Meriwether aga kaotaks, tähendaks see miljonit dollarit vastu pükse. See oli hullem, kui ülemuse vihastamine. „Ei, John,” ütles ta. „Kui me selliste arvude peale mängime, tahan mina päris raha peale mängida. Kümme miljonit dollarit. Ei mingeid pisaraid.”See lugu leidis aset keset nüüdisaegset kullapalavikku, mil eales varem polnud sedavõrd paljud ühegi oskuseta kollanokad teeninud sedavõrd palju raha, kirjutab „Wall Streeti pokkeri“ autor Lewis. Tegu on ühe kirkaima tolle kümnendi kokkuvõttega, mis pakub värvikat ülevaadet toonastest sündmustest täis ennekuulmatut korruptsiooni, valesid, reetmisi, pisaraid ja pettumusi.