Книги, похожие на «Richard Janno, Vutimehed»

Kalle Marve leiab ennast keset vihast peretüli. Kõik, mis tundus olema terasesse valatud, laguneb üleöö. Uut elu luua püüdes sõidab ta Tallinna. Hoolimata algsetest ebameeldivustest, näib kõik laabuvat. Kuid siis satub Kalle pooljuhuslikult kuritegelikku seltskonda ning sündmused väljuvad kontrolli alt. Taavi Kangur (snd 1974) on varem kirjutanud peamiselt lühijutte ja novelle, millest mõned on avaldatud kvartaliajakirjas Algernon. Pärast lühijutuvõistlusel nii teise kui ka kolmanda koha võitmist otsustas ta, et aeg on küps raamat kirjutada. “Kõigile saab kurikaga virutada” saavutas 2010. aasta Tänapäeva romaanivõistlusel II koha.

Kui olete nende hulgast, kellele meeldib vahel lugeda ilma erilise põhjuseta, lihtsalt niisama, siis võib-olla on see teie raamat.

Ühel mitte eriti ilusal päeval tunneb Surm, et ta on Kurbus, see tähendab, et ta tunneb mõtlikku kahetsust selle pärast, et asjad on nii, nagu nad ilmselt on. Seetõttu jätab ta oma kohustused õpipoiss Morti hooleks ning püüab ise end kuidagi lõbustada. Mort on aga surelik ja miski inimlik pole talle võõras, seepärast ei jäta teda külmaks ka printsess Keli ilusad silmad. Ta päästab Keli surmast ning tekitab sellega loomulikult Kettamaailma asjades kohutava segaduse, sest Universum on printsessi surma juba teadmiseks võtnud. Ja Universumit ümber veenda pole sugugi lihtne.

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme