Книги, похожие на «Fred Jüssi, Reisikirju»

Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele. Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t. Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”

Kohvikud keset tänavat. Viini šnitsel sidruniga. Roosad kastaniõied, pargid ja „tupsupuu“. Hofburgi majesteetlik arhitektuur ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Käesuudlused ja ballid. Akadeemilised tiitlid. Kristlik kultuuriruum ja vana hea saksa keel.Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel Austrias olla saab?Minu sõprus Viiniga – suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi – on kestnud 17 aastat. Mul on kakskeelne poeg, õpetan ülikoolis eesti keelt ja mu kirglik hobi on muusika. Olen Viini filharmoonikute lummuses, kuigi ise klassikat ei mängi.Viin on justkui peene käega skulptor, mis paljude kohtumiste ja kultuuriseikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näo järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales olnud olen.

Kohvikud keset tänavat. Viini šnitsel sidruniga. Roosad kastaniõied, pargid ja „tupsupuu“. Hofburgi majesteetlik arhitektuur ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Käesuudlused ja ballid. Akadeemilised tiitlid. Kristlik kultuuriruum ja vana hea saksa keel.Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel Austrias olla saab?Minu sõprus Viiniga – suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi – on kestnud 17 aastat. Mul on kakskeelne poeg, õpetan ülikoolis eesti keelt ja mu kirglik hobi on muusika. Olen Viini filharmoonikute lummuses, kuigi ise klassikat ei mängi.Viin on justkui peene käega skulptor, mis paljude kohtumiste ja kultuuriseikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näo järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales olnud olen.

Jutustus vene maadeuurijast Mikluhho-Maklaist (1846-1888), tema viibimisest Paapua Uus-Guineas ning sõbrunemisest kohalike paapuatega.

Kui Istanbul oleks inimene, oleks ta suur, kõhukas, hiljuti taasrikastunud, ülimalt intensiivne ja kohati pealetükkiv mees. Mõne nurga alt tunduks tema šarmantne profiil ilus, lausa naiselike joontega, kuid teisel pool oleks mitu koledat karvadega sünnimärki. Vahel oleks ta mahe ja tüüne, vahel valjuhäälne ja tüütu. Ta oleks inimene, keda sa kas armastad või vihkad, kuid kes ei jäta sind iial ükskõikseks.Mõte, et mina, võrdõiguslane ning pühendunud tele- ja turundustöötaja, koliksin elukaaslase karjääri tuules Istanbuli, ei mahtunud algul mu maailmapilti. Mida ma seal tegema hakkan? Kas suudan keelt oskamata ja kohalikke olusid tundmata leida sobivat tööd? Lisaks, tunnistan ausalt, oli mul Türgi ja türklaste suhtes hulk eelarvamusi.Nüüd tean, et tegin ainuõige otsuse. Me oleme siin olnud väga õnnelikud. Töid ja tegevusi jätkub ning varsti on mul ka türgi keel täielikult suus. Istanbulis elatud aastad on laiendanud mu silmaringi ning kasvatanud sümpaatiat islami kultuuri ja siinse rahva vastu. Olen alati soovinud endale kirjut, seikluste ja väljakutsetega elu. Tänan Istanbuli, sest ta on mulle seda heldelt pakkunud.Hille Hanso