Книги, похожие на «Fred Jüssi, Reisikirju»

Praktiline paradiisHiiumaa-suuruses Singapuris elab ligi kuus miljonit inimest, aga kusagil ei teki ülerahvastatuse tunnet. Pool linna on maa alla ehitatud, metrooga saab kuhu tahes veerand tunniga. Kõik on puhas nagu prillikivi ja inimesed käivad nööri mööda. Narkootikumid, relvad ja isegi nätsud on ühiskonnast elimineeritud. Olemas on nii suurlinnaelu kui ka troopilised rannad. See on kallis, aga efektiivne linnriik – praktiline paradiis.See raamat ei ole lugu minu spirituaalsest rännakust müstilises ja poolohtlikus Kagu-Aasia riigis. See ei ole eneseleidmise romantiline seiklus. Minu Singapur on lugu kohanemisest, eneseteostusest ja selgest visioonist. See on lugu praktilise ärinaise teadlikust huvist hästi toimiva ja üliturvalise väikeriigi vastu.Singapuris ma abiellusin, siin on sündinud mu lapsed ja selle paigaga on seotud minu ettevõtted. Siinne luksuslik argipäevaelu pakub aga ka palju muud: olen laevakapten maailma tihedaima liiklusega vetes ja kriisiabikeskuse kasuvanem. Kas ma nägin seda imelist teekonda ette, kui aastaid tagasi Pekingi ülikooli õppima asusin? Oh ei. Kuid selles, et õnn soosib julgeid ja ettevõtlikke, ei ole ma kunagi kahelnud.

Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam.Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed.Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.

Siin kaante vahel on lood minu väga omapärasest eluperioodist Horvaatias, mis algas talvise erakupõlvega väheasustatud saarel, kus olin mitu kuud ainus vabatahtlik, kaaslasteks eesel, lambad ja kaeluskotkad. Minu Horvaatiasse kuuluvad veel: keeruka loomuga bioloogiatudeng, häbelik postiljon Robi, identiteedikriisis vabatahtlikud, abitu lumivalge lambatall, lehmasoolikaid järavad kaeluskotkad, skorpionid vannitoas, eriskummalised taevased matused, aga ka horvaatidelt kuuldud lood helgest Jugoslaavia ajast ning õõvastavatest sõjaõudustest, ja mu enda lood merehädas loksumisest, illegaalipõlvest, hullumeelsest karnevalist, oliivide korjamisest ning gaasilõhnalistest seentest. Kui mu pooleaastane vabatahtlikuaeg läbi sai, hakkasid toimuma kummalised lood, mis mul saarelt ära ei lasknud minna…

Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et tuleb minna. Mõistsin, et stabiilsus on mu elus muutunud asjaks iseeneses – nii leidsin endas julguse üksluisest mugavustsoonist pea ees vette hüpata. Tegime elu- ja teekaaslasega kümmekond ebaratsionaalset otsust, loobusime headest töökohtadest ja osalusest kasumlikus äris, mahutasime vara seljakottidesse ning sõitsime Kambodžasse.Nägime agressiivseid suurlinnu, valge liiva ja sinirohelise veega ümbritsetud palmisaari, järvedel-jõgedel ujuvaid külasid ning mägidžunglites metsavaime kummardavaid vähemushõime. Käisime kohtades, mida ei ole isegi kaardil, ja tunnistasime vaatepilte, mida esiti uskuda ei tahtnud. Muutusime hullumeelses liikluses rolleriga teed otsides või üürikodu olmega maadeldes pooleldi kohalikuks. Õpetasime kloostrikoolis inglise keelt ning otsisime khmeeride jälgi praegusest Vietnamist.Nägime uskumatut vaesust, aga ka uskumatut elujaatust, edasipüüdlikkust ja leplikkust. Nii muutiski see maa pöördumatult meie vaatenurka elule.

See on Anna-Maria Penu bestselleri uus, täienduste ja parandustega trükk. Raamatus on nüüd kirevad pildid Hispaania elust ja uus pikk peatükk, mis vastab ka küsimusele: mismoodi laheneb Anna-Maria ja tema kaasa Ernesto abielubürokraatia, kuidas saavad nad hakkama intervjuuga, kus peavad enda koosolelu legaalsust tõestama?