Книги, похожие на «Matthias Johann Eisen, Rahva nali»

Ta viibis vetevallas.Raskusjõudu ei olnud, tõstejõudu ei olnud. Kurssi ei olnud. Orientiire ei olnud. Järgmised ujumisliigutused võisid ühtviisi vabalt viia teda sügavikku või veepinnale või avamerre.Sam Berger jäi paigale, hõljus suures tühjuses ja iga ujumisliigutus võis viia teda surmale lähemale.Sam Bergerit kahtlustatakse mõrvas, mida ta ei ole toime pannud, ja tema partner Molly Blom on koomas. Berger põgeneb saarestikku ja ootab kaitsepolitsei juhtkonnalt korraldusi. Peale politsei ajab teda taga ka Carsten, kaitsepolitsei raudvara, kes on poolt vahetanud ja töötab nüüd terroristide heaks. Stockholmi ähvardab terrorioht ja tagaotsitav mõrvar – kes on pealegi röövinud ühe tüdruku – võib pääseda. Kas Berger on lahendus või osa probleemist?„Vetevald“ on Arne Dahli menukate romaanide „Piirimaa“ ja „Sisemaa“ järg, rahvusvahelise haardega kriminaalromaan, kus autor näitab taas oma meisterlikkust.

Kui endine uurija Sam Berger silmad lahti teeb, ei ole tal aimugi, kus ta viibib. Ta leiab end üleni valgest märkideta maailmast. Aga siis ilmub tema kõrvale endine kaitsepolitseinik Molly Blom ja Bergerile saab selgeks, et nad on jooksus õigusemõistmise eest, mis ei mõista õigust.Põhja-Rootsi inimtühjal sisemaal redutav detektiivipaar saab ootamatu ülesande, mis meenutab Sam Bergerile üht ebameeldivat juhtumit minevikust. Kas tookord mõisteti mõrvas süüdi ikka tõeline süüdlane? Pealtnäha lihtne ülesanne vestelda ühe hüsteerilise vandenõuteoreetikuga võtab ehmatavalt tõsise ja isikliku pöörde.Arne Dahli menuka põneviku „Piirimaa” järg „Sisemaa” on närvekõditav retk pimeduse jääkülma südamesse.„Intensiivne, järskude ootamatute kurvidega, kohati pisut irooniline, kuid äärmiselt kaasahaarav. Elamus on suurepärane.”Jaan Martinson Arne Dahli põnevikust „Piirimaa”Arne Dahlilt on eesti keeles varem ilmunud „Piirimaa” ja kuus teost raamatusarjas „Mirabilia”.

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul.Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles.

Tõlkinud Iris-Barbara JeletskiSündmuste Horisont288 lkSelle raamatu peategelane on Freya Nakamichi-47. Ta on tulnud kasiinost välja dirižaabli rõdule ja mõtleb parajasti, kas mitte hüpata alla sinna Veenuse kaljude suunas, mis peaksid kusagil kolmekümne kilomeetri pärast vastu tulema, kui temaga hakkavad tüli norima „uued aristokraadid“, robotimaailma koorekiht, kellest kaks ulatuvad Freyale vööni. Järgneva võitluse käigus rebib Freya ühel väikemehel pea otsast, see aga ei takista peal talle ähvardusi järele karjumast.Freya on nimelt robot, konkubiin, erialaks 16. sajandi ungari rahvamuusika. Ta on ideaalne, täiuslik, aga saatuse julm nali on, et tema eesmärk muutus mõttetuks umbes 60 aastat enne ta aktiveerimist koos viimase inimese väljasuremisega. Mis aga ei takista kunagi inimeste poolt igale poole välja saadetud robotitel oma tegevust jätkamast… ja nii see tsivilisatsiooni rong kolinal edasi tossutabki.Raamat on austusavaldus Robert. A. Heinleinile ja Isaac Asimovile.