Книги, похожие на «Juha Vuorinen, Punane vänt»

See lugu on nähtud läbi kolme õe-venna (10, 13 ja 15 a) silmade. Maal, Eestis, Tallinnas on nad põgenikud ja loo alguses lahkuvad siit – ühte teise maailma. Nende peres on täiskasvanutel erilised võimed ja neilgi on lootust sellisteks saada. Neid kutsutakse nõidadeks.See ei ole tüüpiline fantaasiasaaga, kus kõrgest soost ja ülivõimetega juveniil kogu maailmale ära teeb. Selles loos ei ole lihtsaid probleeme ja vastuseid. Peategelastel ei tule kõik mängeldes välja ja loo lõpus on nad peamiselt natuke vanemad, tõsisemad ja mõne kogemuse võrra rikkamad. See on lugu inimeseks olemisest, kui sul on mingid haruldased võimed. See on lugu valikutest ja vastutuseks, mis eriliseks olemisega kaasas käib.Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas kirjutama seda lugu oma tütrele, kui too oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla sellega, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb, sest sellest saab paljudele kordamineva romaani. Autori eesmärk pole kunagi olnud mingi müstifikatsioon autori isikuga, ta soovib vaid, et seda loetaks puhtalt lehelt ja lugemist ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.

Meelika on idamaise välimusega otsustavalt tegutsev naine. Algul pole kerge märgata, et selles suurepärases koosluses peitub väga õrn hing. See asjaolu saab mitmele tema suhtele saatuslikuks.

„Minu võitlus 3” räägib lapsepõlvest. Neljaliikmeline perekond – ema, isa ja kaks poega – kolib Lõuna-Norras uhiuude eramurajooni. On 1970. aastate algus, lapsed on väikesed, vanemad on noored ja maailm on pärani lahti. Aga mingil hetkel hakkab see sulguma ja kõik muutub. Mis või kes see on, mis muutub? „Minu võitlus 3” kirjeldab maailma laps Karl Ove pilgu läbi. Lapsed ja täiskasvanud elavad küll kõrvuti, aga tegelikult kunagi ei kohtu. Karl Ove silmitseb uurival pilgul sõpru, tüdrukuid, iseloomulikku koolielu ning ootamatuid ja põhjendamatuid meeleolumuutusi perekonnas, püüdes mõista maailma ja selles peituvaid teisi eksistentsivõimalusi.

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

1987. aasta luutsinaööl põleb ühe Skåne puhkeküla klubi maani maha. Leekides sureb noor neiu, järgnev politseijuurdlus seab sõbrad omavahel vastamisi.Kolmkümmend aastat hiljem pärib Laura Aulin oma tädilt lagunenud puhkeküla. Esimest korda pärast tulekahju tuleb ta siia kanti tagasi. Ta loodab, et tädi matus annab võimaluse lasta haavadel paraneda ja leida tagasitee vanade sõprade juurde.Kuid tema saabumine tekitab nii kibedust kui ka pahameelt ja kui süttivad uued tulekahjud, muutub suhtumine temasse otseselt vaenulikuks.Samal ajal hakkab Laura aimama, et tädi on enne surma mingile saladusele jälile jõudnud. Kõik, mida ta tollest traagilisest luutsinaööst mäletab, satub küsimärgi alla. Tundub, nagu poleks teda eluks ajaks armistanud talvetuli kunagi kustunud.„Talvetuli” on kolmas, eraldiseisev osa Anders de la Motte paljukiidetud romaanisarjast, mille tegevus toimub Skåne maapiirkondades. Kaks varasemat osa, „Suve lõpp” ja „Sügisroim”, on esitatud Rootsi Krimiakadeemia auhinna nominentideks.