Книги, похожие на «Juha Vuorinen, Punane vänt»

Michel Houellebecq on kirjutanud: „Ma usun vähesesse, kuid see-eest väga sügavalt. Ma usun piiratud kuningriigi võimalikkusse. Ma usun armastusse.”„Serotoniini” peategelane kiidaks need sõnad kahtlemata heaks. Tema lugu viib meid läbi Prantsusmaa, kus traditsioonid on jalge alla tallatud, kus linnad on muutunud elamiskeskkonnana väljakannatamatuks ja kus hävingu servani viidud maapiirkonnad on valmis mässu tõstma.Ta räägib oma elust, tööst põllumajandussektoris, sõprusest, nii palju kui see veel võimalik on, noorpõlveideaalide kokkukukkumisest ja meeleheitlikust lootusest võita tagasi kadunud armastus.„Serotoniinis”, mida peetakse Houellebecqi romaanidest kirjanduslikult üheks tugevamaks, räägib autor maailmast, mis ei tunne enam headust ega solidaarsust ning mida raputavad muutused on kontrolli alt väljunud, kuid samuti süümepiinadest ja kahetsusest.

Tõnn Sarv ei ole tavaline eestlane. Võib-olla varem oli, aga pärast seda kui ta Taimaale elama sattus, näeb ta Eesti elu mõnevõrra teistmoodi. Piltlikult öeldes isegi nii, nagu vaataks ta seda kusagilt teiselt planeedilt. Kaugelt Taimaalt, kus – nagu ta ise tunnistab – inimesed suure osa ajast ei teegi suurt midagi, vaid tunnevad elust rõõmu, paistab eestlaste pidev sagimine-trügimine, materialismikultusele orienteeritus hoopis teistmoodi. Sealt Eestis käies võib kodumaa teda rõõmustada, ent niisamuti ka kurvastada. – Askur Alas, Eesti Ekspressi ajakirjanik.

„Poiss, vaata, siin möödus sinu lapsepõlv,“ ütles ema.See lõikas hinge.„Kas see on siis lõppenud?“ ei osanud Kolla midagi targemat öelda.„Niigi pikaks veninud. Ammu oli aeg, et lõpeks.“Poisid on suureks kasvanud. Dokumentaalmuinasjutu (autori žanrimääratlus) viimane osa viib lugeja 1960.–1965. aastate Supilinna, andes tollasest elu-olust sama värvika pildi nagu triloogia esimestes raamatutes „Supilinna poisid“, „Supilinna surmad“ (mõlemad 2012), „Supilinna armastajad I osa“ (2013).

Luulekogu.