Книги, похожие на «Lawrence Durrell, Prospero saar. Teejuht Korfu maastike ja tavade juurde»

Olen Rootsis elanud seitse aastat, alguses õpilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ämmaemanda ja emana. Tunneme end perega siin hästi, peame oma kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn.Rootsi on maailma parim riik, selles on enamik kohalikke kindlalt veendunud. On siinne ühiskond tõesti valuta sündinud ja üdini turvaline? Olen palju õppinud ja arenenud – vabanema eelarvamustest ja võõravihast, austama erinevaid vaateid, elama tervislikumalt, olema efektiivne. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rootsis käib pidev sees- ja välispidine uuendamine. Pingeid ja stressi on igapäevaelus tõepoolest vähem. On tunne, nagu oleks kodumaa laienenud ning selle nimeks on Rootsi-Eesti.Võrdõiguslikkus, mitmekultuurilisus ja kakskeelsus on teemad, millest ei saa ma oma Rootsist kirjutades üle ega ümber. Jutustan ka igapäevaelust, kuhu mahuvad peale kõige muu kinnisvaralood, töö sünnitushaiglas, laste jalgpallitrennid, meedia ja reisisoovitused.

„Nii, siin peame tegema ühe akti, midagi näha ei jää, ainult käed, jalad, natuke pead, aga riideid siia pildi peale ma ei taha, see pole mingi moefoto! Ruttu nüüd, või peame siia ööseks jääma!“ kiirustab fotograaf mind tagant. Pariisi kuulsaima surnuaia vahti ei paista kusagil, nii roningi kunsti nimel südame värinal alasti hauakabelisse.Minu lapsepõlve unelmate linna viisid mind seitsmeks aastaks modellitöö, laulmine ja… õpingud kommunistlikus ülikoolis. Enne minekut oli mul Pariisist romantiline kujutelm: Chaneli kandvad glamuursed naised, võluvad hooned Eiffeli torniga taamal, head maneerid ja gurmeeõhtusöögid ühes ohtra šampanjaga. Jah, Pariisis peaks meid ootama elu roosades värvides ehk „La vie en rose“, nagu laulis Edith Piaf. Aga elu seal näitas, et Pariisis on ka mässud, kelmid, turistide hordid, sõjaväepatrullid tänavatel ja krõbedad hinnad. Ning gurmee võib tähendada hoopis krooksuvaid konnasid ja limaseid tigusid.Ja kuigi mu „elust roosades värvides“ sai elu suurlinnas, olen endiselt veendunud, et Pariis on üks maailma erilisemaid linnu, mida korra elus peaks kindlasti külastama!

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise…Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks.Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.

Tunnustamata geeniuse piinadViibisin kaks kuud kirjanduslinnas loomeresidentuuris, kus mind hakkas peale Praha hirmsa ja ohtliku ilu kummitama veel üks ootamatu tegelane – minust tunduvalt kuulsam ja kõrgemalt hinnatud kirjanik tähtsalt Kanadamaalt! Tundub, et teemad, millest paljud mõtlevad, aga teiste ees vagaviisakalt vaikivad, ongi minu spetsialiteet. Nii ka loomeinimese kadedus – sisimas ussitavad kõik, aga valjusti pajatavad sellest vähesed. Mina, lollike, olen jälle erand, ja ju selliste juhmuste nahka mul see palavalt ihaldatud kulka preemia ka läheb…Et oma tunnustamata isikut vähemasti võõraste sulgedega ehtida, olen teele kaasa haaranud Jaroslav Hašeki, Milan Kundera, Bohumil Hrabali ja teised väga kuulsad Tšehhi kirjanikud. Vahele pikin ka turismiinfot, rohkesti õllejoomist (Prahas teisiti ei saa!) ja igasuguseid kaasnevaid jaburusi – näiteks viin teid Euroopa kõige kummitavamasse hullumajasurnuaeda, millest kujunes luksusliku Josefovi juugendmaja kõrval vaat et mu teine residents.

Paljud Euroopa noored satuvad Aafrika pinnale esimest korda turisti või vabatahtlikuna. Mina võtsin reisi ette aga hoopis isekamal põhjusel – ma tahtsin rikkaks saada. Mul oli plaan kasutada Eestis hästi toimivaid äriideid Mustal Mandril, kus kõik alles arenemisjärgus.Olen majandusinimene. Ma teadsin, et Ghanas on hiljuti leitud naftat, et seal on algamas ehitusbuum, et sealsed aktsiaturud on plussis. Aga ma ei arvestanud sellega, et satun korduvate röövide ohvriks, pistan rinda riikidevahelise bürokraatiaga ning pean tegelikult otsima tööd illegaalina. Kogu segaduse ning kõikide viperuste kõrval oli alati aga midagi, mis hoidis suu naerul. Nüüd, viis ja pool aastat hiljem võin öelda, et leidsin selle, mida otsima tulin. Töötan reklaamiagentuuri tegevjuhina, mul on oma internetiäri ning Aafrikast lahkumise plaane ei pea.