Книги, похожие на «Reeli Reinaus, Praktiline nõiakunst»

Kirjaniku autobiograafiline mälestusromaan räägib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis täitis ohtlikke argipäevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pättidest ja poeetidest, sõprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nägid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult kõrvus vihisemas.

„Lahkulöömislahingud”, täiendava pealkirjaga „Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat” on järg 2011. a novembris ilmunud romaanile „Ennesõjaaegne kullakarva”, täiendava pealkirjaga „Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat”. (Paberraamat ilmus sarjas „Sündmuste horisont” 27. raamatuna.) Mainitud esimene raamatu katkeb poolelt sõnalt, nii et mõned inimesed on tunnistanud, et käisid poes vaatamas, ega nad ometi praakeksemplari pole saanud… Autori sõnul juhtus lihtsalt selline asi, et kui romaan kokku sai, selgus, et mahtu on üsna palju ja nii ta selle enam-vähem keskelt, enam-vähem loogilise koha pealt kaheks lõigi… Sõda! Sõda on kurb paratamatus ja kuigi Kuu Ordu juhid on konflikti vältimatust mõistes selleks hoolikalt valmistunud, ei lähe sellest midagi oluliselt paremaks – sõjas saab ikka palju inimesi surma ja vaenupooled kipuvad lootusetu järjekindlusega tegema võimalikest halvimaid valikuid. Nii lähevad ka selles sõjas asjad lihtsalt masendavast veelgi räbalamaks, kuni jõutakse tuumalöökide vahetamiseni. Sest Kuu Ordu on osutunud liiga vintskeks vastaseks. Ja seal, radioaktiivseks tuhaks muutunud Madagaskari asulate ja Maa orbiidil triivivate tehiskaaslaste rusude keskel sünnib uus ajastu – kosmoserahva karm aatomitulene koidik.

New York Timesi müügihittide „Pimedas, pimedas metsas“ ja „Naine kajutist nr 10“ autori Ruth Ware’i uus judisema panev romaan on ilmunud!Ühel jahedal juunihommikul jalutab naine koeraga Salteni idüllilise rannaküla Reachi-nimelise jõe loodeterohkel suudmealal. Enne kui perenaine takistada suudab, tormab koer vette ja lohistab kaldale eseme, mis paistab esialgu lihtsalt hulpiva kepina, kuid osutub millekski hoopis enamaks…Järgmisel hommikul saavad kolm Londoni erinevates osades elavat naist, Fatima, Thea ja Isabel, oma kunagise lahutamatu seltskonna neljandalt liikmelt Kate’ilt tekstisõnumi, mida nad pole MITTE KUNAGI soovinud saada. Sõnumis seisab vaid kolm sõna: „Ma vajan teid.“

Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud.Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni.Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma. „Kus pingviinid ei laula“ on Tiigisoone esikromaan.