Книги, похожие на «Reeli Reinaus, Praktiline nõiakunst»

Ühel suveõhtul telgivad viis lapsepõlvesõpra oma salajases supluskohas, mahajäetud kivimurrus Lõuna-Rootsi vallseljakul. Gümnaasium sai äsja läbi ja kohe algab täiskasvanuelu. Meeleolu on rõõmus, kuid ka veidi nukker, kuna sõbrad mõistavad, et käes on aeg jätta hüvasti nii noorpõlve kui üksteisega.Kui koidab hommik, lebab järvevees noormehe surnukeha. Uurimine kinnitab, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, kuid mitte kõik ei ole selles veendunud.Kahekümne seitsmeks aastaks jääb see juhtum haavana kohalike hinge. Kui vana politseiülema asemele tuleb mõrvauurija Anna Vesper Stockholmist, hakkab miski liikuma. Varsti pole Annal muid valikuid, kui avada 1990. aastast pärit toimik. Juhtum, millest vaid üksikud soovivad rääkida, kuid mida mitte keegi ei suuda unustada.„Täiuslik kriminull.” Dagens Nyheter„Anders de la Motte käsitleb klassikalist kriminulliteemat õrna käega, ilmutab suurepärast vaistu nii looduse kui ka väikese kogukonna intriigide ja õhkkonna tajumisel.” Skånska Dagbladet

Et oma minevikust pääseda, on Yasmine Ajam kodumaalt lahkunudja elab New Yorgis, kus ta on teinud edukat karjääri. Ühel päeval saab tasõnumi, mis sunnib teda tagasi koju Stockholmi eeslinna pöörduma – tundub,et seal parasjagu aset leidvad rahutused on kuidagi seotud tema vennakadumisega. Samal ajal töötab Klara Walldéen Londonis ühes salapäraste jahämarate eesmärkidega uurimisinstituudis. Tema arvuti varastatakse ja peagipärast seda tõugatakse üks naise kolleeg metroorongi alla. Ka Klara peabStockholmi naasma. Naiste teed ristuvad ja välja hakkab kooruma hirmutav piltjõhkrast ühiskonnast, kus võimukandjad ei kõhkle oma eesmärkide saavutamisenimel millegi ees tagasi, isegi kui selleks tuleb minna üle laipade.„Eeslinn” on eraldiseisev järg menuromaanile „Ujuja”, mille põhjal onvalmimas film. Joakim Zander (snd 1975) elab oma perega Lundis. Ta on kaitsnudMaastrichti ülikoolis õigusteaduse doktori kraadi ja töötanud kümme aastatBrüsselis Euroopa Liidu institutsioonides. Lapsepõlves ja nooruses elas tamõnda aega ka Lähis-Idas ja USAs.

Õed Ella ja Roberta O’Callaghan ei ole aastakümneid omavahel rääkinud, neid lahutab sünge perekonnasaladus minevikust. Mõlemad elavad lagunevas Iiri mõisas ning suhtlevad ainult napisõnaliste sedelite abil, mida nad teineteisele esikusse jätavad. Kui neid ähvardab äkitselt pankrot, üritab Ella maja päästa, avades ballisaalis kohviku – Roberta suureks meelehärmiks.Kohvik saab hoo sisse ning kui seal asub tööle ameeriklanna Debbie, kes otsib oma bioloogilist ema, kistakse õed hoopis uutmoodi lahingusse. Kui Debbie hakkab uurima oma päritolu ja emaga juhtunut, põrkab ta kohalikus kloostris vastu vaikimist ja valesid. Ta on otsustanud tõe paljastada ning tõmmata loori lapsendamisskandaalilt, mis raputab nii kohalikku kogukonda kui sõjajalal õdesid.Jõuline ja terav „Ballisaali kohvik” on liigutav lugu kaotatud ja leitud armastusest.Ann O’Loughlin on tuntud Iiri ajakirjanik. Tema debüütromaan „Ballisaali kohvik” on ammutanud ainest Iirimaa vallasemade lugudest.

Ma sattusin Raudiku külla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud võõrast igal sammul valvati ja jälgiti, sest suur Nõukogude riik oli oma piiride puutumatuse pärast alalises hirmus. Mind võlus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid võõrastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem käinud Raudikul kümnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikuküla allakäigule ja tundnud rõõmu, et lõpuks on elu selles kodututega asustatud külas hakanud ülesmäge minema. Ärgu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus võib toimuda mis tahes põhjaranniku külas. Meie maarahva käekäik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt ühetaoline olnud.

Öine vaikus on kui kõiksus – pinev, lõputa. Iga hetk on oodata hekis rabistamist, kerget prõksatust, kui õrnad raod Maisie kräbedate käppade all murduvad. Aga praegu valitseb vaikus. Ta otsustab mitte muretseda, kohendab kotti õlal, hõikab uuesti ja jätkab mööda tuttavat konarlikku tänavat oma teed.Selja taga välgatavad autotuled ehmatavad teda, nagu tungiksid need isiklikku hetke. Auto on tuttav. Ta lehvitab, heites asfaldile varju, millel on ebaloomulikult pikad käed.Ta kiirendab sammu jooksuks, eespool on möödasõidutasku, nad saavad seal peatuda ja rääkida. Aga jooksmine on auto tähelepanu köitnud, ja ta tunneb, justkui oleksid tema seljale suunatud autotuled kantud elajalikust raevust nagu klaasistunud pilguga transis metsloomal, kel sõõrmeis saagi lõhn.Alice Marlowe’d, St Catherine’i haigla ülemõde, on liigutatud noore naise ilust, haprusest ja haavatavusest. Ja siis avastab Alice, et tema hoolde usaldatud patsient varjab suurt saladust. Psühholoogiline põnevik, Emily Elgari esikromaan, heidab loole valgust mitmest vaatepunktist.