Книги, похожие на «Siim Veskimees, Pilvelinnuste ajastu langus»

"Luus" on Peeter Sauteri 1997. aastal ilmunud arenguromaan, mis kajastab autori põlvkonnakaaslaste probleeme ja arusaamu.

„See särav debüütromaan segab meisterlikult kokku ulme, poliitilise põneviku ja apokalüptilise kirjanduse elemente. Kõrgeima järgu neelamismaterjal.” – Kirkus Reviews„Magavad hiiglased” on leidlik debüüt, mis järgib „Z maailmasõja” ja „Marslase” traditsioone, jutustatud intervjuude, päevikulõikude, üleskirjutuste ja uudislugude teravas rütmis, põnevusromaan, millele annab hoogu tõeotsing ja püüd valitseda jõudu, mis vapustab kogu maad.Tüdruk, kelle nimi on Rose, sõidab oma uue jalgrattaga Lõuna-Dakotas Deadwoodis kodu lähedal ringi, kui kukub järsku maa sisse. Ta ärkab üles neljakandilise augu põhjas, mille seintel hiilgavad keerukad graveeringud. Aga teda päästma tulnud tuletõrjujad näevad auku vaadates midagi veel kummalisemat: väike tüdruk lamab hiiglasuure metallist käe peopesas.Seitseteist aastat hiljem on veidra artefakti mõistatus endiselt lahendamata, objekti päritolu, ehitajad ja otstarve teadmata. Radiosüsinikumeetod annab uskumatu tulemuse; sõjaväelisi raporteid tsenseeritakse; teooriaid tekib ja kaob.Mõned aga ei suuda kuidagi vastuste otsimisest loobuda.Rose Franklin on nüüd kõrgelt haritud füüsik, kes juhib ülisalajast meeskonda, et käe koodi lahti murda. Teda ja tema kolleege intervjueerib keegi nimetu ülekuulaja, kelle võim ja haldusala on niisama mõistatuslikud nagu too muistis, mida nad otsivad. Selge on ainult see, et Rose ja tema kaasmaalased on ajaloo kõige hämmastavama avastuse lävel ja kohe-kohe teada saamas, mida see inimkonna jaoks kaasa toob. Aga kui mõistatuse tükid lõpuks kokku pannakse, kas on siis tulemuseks igavese rahu tööriist või massihävitusrelv?„Magavate hiiglaste” filmiõigused on müüdud Sonyle. David Koepp („Juura ajastu park”, „Ämblikmees”, „Võimatu missioon”) kirjutab stsenaariumi. Josh Bratman ja Matt Tolmach on produtsendid.„„Marslast” ja „Z maailmasõda” meenutav romaan „Magavad hiiglased” on särav vandenõusaaga, mis sihib tähtede poole (ja maandub nende hulgas).” – Pierce Brown, New York Timesi menuki „Punase tõus” autor.Sylvain Neuvel langes viieteistkümneaastasena keskkoolist välja. Aegade jooksul on ta olnud ajakirjanik, töötanud mullasaasteärastajana, müünud Californias jäätist ja kaubareisijana Kanadas mööblit. Ta sai Chicago ülikoolist lingvistikadoktori kraadi. Ta õpetas Indias lingvistikat ja töötas Montréalis tarkvarainsenerina. Ühtlasi on ta sertifitseeritud tõlkija, ehkki parema meelega oleks ta astronaut. Talle meeldib nokitseda ja robootikaga tegelda ning tal on mõningane nõrkus halloween’i vastu. Ta armastab üle kõige mänguasju; tema elukaaslane üritab talle selgeks teha, et tal on neid liiga palju, niisiis kirjutab ta tulnukatest ja hiidrobotitest, et tal oleks mingi ettekääne märulinukke ehitada (oma poja jaoks muidugi).

Elin Toona romaani „Mihkel, muuseas“ keskmes on eesti pagulaste elu 1970. aastate Londonis, põgusate tagasivaadetega nende Eestist põgenemisele ja kohanemisele uuel asukohamaal. Tegevus vältab umbes aasta ning algab peategelase kirjanik Mihkel Laasma sünnipäevapeoga, mis on ühtlasi ka tema abikaasa peied. Boheemlikus miljöös toimuvad üsna tragikoomilised sündmused, mille tulemusena ennast analüüsivale Mihklile tundub kogu eelnev elu olevat elatud justkui „muuseas“. Järgnev reis koos saatusekaaslastest sõpradega Mandri-Euroopasse ja lähem tutvus Ameerikas üles kasvanud eesti noormehe Valteriga on nagu road-story, mis jätkub erootiliste ahvatlustega Kreekas ning kulgeb läbi Itaalia ja pahelise Amsterdami ning päädib tagasi Londonisse jõudmisega. Ühtlasi on see reis Mihkli jaoks ka eneseleidmise tee, mille lõpus toimuv armumine tõotab uue elu algust.Romaanis on hästi tabatud ajastu mentaliteeti, kohatised aimatavad autobiograafilised seigad on läbi tunnetatud ning tulemuseks on tugeva positiivse laenguga vaimukas ja liigutavgi teos eesti pagulaste ehedast elust.

See väike raamat on kordustrükk Kreutzwaldi poolt poolteist sajandit tagasi (1869) välja antud teosest. Siin sees on Kreutzwaldi enda poolt tehtud lühike sisukokkuvõte tema suureeposest „Kalevipoeg“. Ajendas aga Kreutzwaldi sellist raamatut kirjutama see, et väga paljud inimesed kurtsid endal liialt vähe aega olema, et nii paksu raamatut läbi lugeda. Tänapäeval on siis „Kalevipoeg“ autori endapooolne eesti rahvaeepose ümberjutustus seda enam omal kohal.