Книги, похожие на «Peeter Võsa, Eesti rahva appikarje. "Võsareporteri" lugu»

Austraalia ajalugu on täis seiklusi ja saladusi. Senitundmatu maa köitis eurooplaste meeli kaua enne seda, kui see manner avastati. See on imelise floora ja faunaga, unikaalse inimrassiga, kulla ja lootuste maa.Raamat räägib maailmajao muutumisest varaste ja röövlite väljasaatmislaagrist üheks maailma õitsvamaks riigiks. Tänu autori nobedale sulele ja suurepärasele jutuvestmisoskusele on Austraalia ajalugu kirjeldatud lühidalt, kaasahaaravalt ja köitvalt, edastades ühtlasi fakte, mida ajalooõpikutest ei leia.Raamatut läbivaks teemaks on ka miljonite inimeste saatused – vahel traagilised -, mis suurte mereavastuste ajastul ning sellele järgnenud sajanditel kujundasid austraalia rahvuse erilise iseloomu selliseks, nagu kohtame seda täna Austraaliat külastades. Nagu liblikas on elu, lootuse, ärkamise ja inimhinge sümbol, oli ja on Austraalia paljude jaoks tõotatud maa, rahu ja taassünni maa.Tänane Austraalia võib tulevikus olla uue maailmakultuuri kujunemise keskus, arvab raamatu autor. Kui teid varem Austraalia, selle ajalugu ja inimeste mõtted ning saatused eriti ei huvitanud, siis pärast Sol Shulmani suure südamesoojusega kirjutatud raamatu lugemist on teie huvi selle maa vastu kordades suurenenud.

Jaak Juske neljas lastele mõeldud ajalooraamat «Tallinna vanalinna kummitusmajad» viib pisut kõhedust tekitavasse maailma, kus Must Munk sikutab varbast, nähtamatu Must Parun avab uksi, verise kleidiga brünett näitsik teeb möödujatele pai, läbi ruumide hõljuvad kapuutsi kandvad mehekujud, samblarohelise kleidiga daam haihtub läbi paksu kiviseina, majaseinalt kaob värv ja kate ning paekivist müüri avausest vahib välja ahastava ilmega mehe pea, surmaläige silmis.Kõlavad nagu stseenid õudusfilmist? Tegelikult on need pildikesed igapäevaelust Tallinna vanalinnas, mida paljude arvates jagame lisaks linna külastavatele turistidele ka arvukate kummituste ja vaimudega. Kas nad on päriselt olemas või on hirmul vahel lihtsalt eriti suured silmad?

Ajaloolase Jaak Juske esimene lastele mõeldud ajalooraamat “Imelik nõukaaeg. Isa põnevad unejutud ajaloost”, viis seiklema üsna hiljutisse ajalukku. Sama sarja teine raamat tutvustab aga ajastut, milles elamist meist keegi ei mäleta, millest aga sedavõrra rohkemad inimesed unistanud on. Eesti on mereäärne maa ja mere ääres elav rahvas ihkab ikka merele. Mitte siis ainult kalale. “Maadeavastaja” oleksid raamatu “Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid” tegelased võinud oma visiitkaardile kirjutada, kui need tol ajal levinumad oleksid olnud. Et leida üles kõiki neid kauged paigad, kuhu meie kaptenid oma laevadega jõudnud on, võtke see raamat ja gloobus selle kõrvale ja saate enne magama jäämist kõik need reisid ise läbi teha.

Polina Žerebtsova sündis ja kasvas Groznõis. Tema päevikud katavad ta lapsepõlve ja noorukiiga, mille sisse jäid kolm Tšetšeeni sõda. Õpingud, esimene armumine, tülid vanematega – kõik see, mis on tuttav igale noorele – olid Polina elus kõrvuti varjendites redutamise, nälja, hävingu ja viletsusega. Vene nimega tüdruk moslemi kombel seotud pearätiga elas pidevalt kahe tule vahel. Ta nägi surma, võitles elu ja endaksjäämise eest. Pärast Groznõist lahkumist lõpetas Polina kõrgkooli ning sai ajakirjanike liidu ja PEN-klubi liikmeks. Praegu elab ta Soomes.

Uimastitest Kolmandas Reichis teatakse seni üsna vähe. Norman Ohler poeb toonastele kurjategijatele sõna otseses mõttes naha alla ning uurib, mis voolas nende soontes. Aarjalasele kohasest puhtusest jääb asi kaugele, pigem võib öelda, et tegemist oli keemiliselt sakslastega – ja see keemia oli üsna toksiline. Kus ideoloogiast enam ei piisanud, aidati ohjeldamatute farmakoloogiliste vahenditega kaasa, samal ajal kui ametlikult aeti ranget „uimastivastase võitluse“ poliitikat.Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini mõju all. See preparaat – mille toimeainest on saadud praegune crystal meth – oli toona igas apteegis vabalt kättesaadav ning sellest sai Natsi-Saksamaa rahvadroog. Ka nn karske kantsler Hitler sirutas meelsasti käe farmakoloogilise stimulandi järele: kui ta 1944. aasta talvel viimaseks pealetungiks käsu andis, oli ta ammu sõltuvuses opioidist nimega Eukodal, mis on tugevama toimega kui heroiin. Vahetpidamata sai ta oma ihuarstilt mitmesuguseid dopingaineid, kahtlaseid hormoonpreparaate ja ka karme narkootikume. Ainult sel moel suutis diktaator säilitada oma sõgedust kuni lõpuni välja. Ohler uuris seni ligipääsuta materjale ning vestles selle aja kaasaegsete, sõjaajaloolaste ja meditsiiniteadlastega. Tulemuseks on raputav ja faktitruu raamat. „Patsient A“ koostamist toetas tunnustatud Saksa ajaloolane Hans Mommsen, kes kirjutas raamatule järelsõna. Tema lõpphinnang: „See raamat siin muudab kogupilti sõjast.“