Книги, похожие на «Polina Žerebtsova, Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004»

13. oktoobril 1972 rammis Uruguay õhujõudude lennuk 3600 meetri kõrgusel Andides mäge. Lennuki pardal oli 45 inimest, nende hulgas ka Uruguay Old Christiansi ragbiklubi, teel mängima ühe Tšiili parima ragbimeeskonna vastu.„Me kukkusime alla. Lennuk kukkus alla. Me kukkusime mägedesse. Me oleme siin lõksus.“Ellujäänud 16 inimesel tuli oodata 72 päeva – nad päästeti 23. detsembril 1972.„Esimestel tundidel polnud mitte midagi, ei hirmu ega kurbust, ei aja kulgemist, isegi mitte ühegi mõtte ega mälestuse vinet, vaid must ja täielik vaikus,“ alustab autor Nando Parrado ilustamata kirjeldust neist päevist. „Meie lugu võis küll inspireerida miljoneid inimesi kui jutustus inimhinge vastupidavusest, kuid minu jaoks olid need mägedes veedetud päevad täis südamevalu, õudu ja asendamatuid kaotusi,“ ütleb ta.

Sellist raamatut ei ole eestlased varem kirjutanud. Eestlastest rändureid ei ole varem niimoodi pantvangi võetud. Siin raamatus ei ole mingit tagantjärele tarkust. See on aus lugu sellest, mida seitse meest nägid, tundsid, mõtlesid 114 päeva jooksul Lähis-Idas. See raamat on tänuks neile, kes ootasid, otsisid ja päästsid. Tiit Pruuli Raamatu müügist laekunud tulud annetatakse heategevuseks.

Austraalia ajalugu on täis seiklusi ja saladusi. Senitundmatu maa köitis eurooplaste meeli kaua enne seda, kui see manner avastati. See on imelise floora ja faunaga, unikaalse inimrassiga, kulla ja lootuste maa.Raamat räägib maailmajao muutumisest varaste ja röövlite väljasaatmislaagrist üheks maailma õitsvamaks riigiks. Tänu autori nobedale sulele ja suurepärasele jutuvestmisoskusele on Austraalia ajalugu kirjeldatud lühidalt, kaasahaaravalt ja köitvalt, edastades ühtlasi fakte, mida ajalooõpikutest ei leia.Raamatut läbivaks teemaks on ka miljonite inimeste saatused – vahel traagilised -, mis suurte mereavastuste ajastul ning sellele järgnenud sajanditel kujundasid austraalia rahvuse erilise iseloomu selliseks, nagu kohtame seda täna Austraaliat külastades. Nagu liblikas on elu, lootuse, ärkamise ja inimhinge sümbol, oli ja on Austraalia paljude jaoks tõotatud maa, rahu ja taassünni maa.Tänane Austraalia võib tulevikus olla uue maailmakultuuri kujunemise keskus, arvab raamatu autor. Kui teid varem Austraalia, selle ajalugu ja inimeste mõtted ning saatused eriti ei huvitanud, siis pärast Sol Shulmani suure südamesoojusega kirjutatud raamatu lugemist on teie huvi selle maa vastu kordades suurenenud.

„Kuule, see sipelgate söömise lugu. Miks nad su mammat sinna tahtsid viia? Sinna, noh…“ küsib Anna järgmisel päeval.„Siberisse?“„Jah, sinna jah.“„Neil oli palju raha ja ilus maja ja teistel oli kade meel.“Anna mõtleb. „No aga need teised oleksid siis lihtsalt võinud öelda, et tuleb teistega ka jagada.“…Siin lehekülgedel on ühe ema märkmed lobedatest lapsesuu-dialoogidest kuni valusate valikuteni, kus tuleb selgeks saada, kuidas lasta oma suureks sirgunud teismelisel minema lennata.Ja kuidas mõnikord tuleb emal oma pere maha jätta, et ise elama jääda. Aga haiguse märkamiseks ja tervenemislootuseks saab ta abi ikka samast – oma lastelt.

Enam kui suurepärane mälestusteraamatja ajalehe New York Timesmüügihitt profitennisest – „Avatult“ onkaasakiskuv lugu ühe märkimisväärsemehe sama märkimisväärsest elust.Andre Agassi tulevik oli kindlaksmääratud juba enne seda, kui ta võrevoodistvälja kasvas. Agassi, keda olitennisetšempioniks lihvinud nõudlik jatujukas isa, võitis 22aastaselt oma esimesekaheksast suure slämmi auhinnast, mistõi endaga kaasa rikkuse, kuulsuse jatennisemaailma kõrgeimad auavaldused.Kuid nagu Agassi käesolevas raamatuspaljastab, oli ta väljaspool tenniseväljakutõnnetu, segaduses ning oma suurtesaavutustega pidevalt rahulolematu.Ta kirjutab siiralt varajasest edust ningebamugavast suhtest sellega, abielustfilminäitleja Brooke Shieldsiga, kasvavasthuvist heategevuse vastu, jutustablugejale haaravalt, äärmiselt detailseltparematest ja halvematest aegadest omasäravas karjääris.