Книги, похожие на «Elin Toona Gottschalk, Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust»

Keegi meist ei tea ette, mis saatusel meile varuks on. Olude sunnil võib mõne inimese elu kujuneda kirjuks nagu lapitekk. Just nii juhtus Maria Bosse-Sporlederiga, 1932. aastal Tallinnas (Revalis) sündinud baltisaksa tüdrukuga. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil kõike maha jättes Eestist lahkuda. Vanaisa maja Kadriorus, vanemate villa Nõmmel, isa kontor Tallinna sadamas, liivarand põhjarannikul ja see imetabane valgus – kõik jäi seljataha.Ees ootasid aastad täis ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt ümberasujatena Poolas, seejärel põgenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Õpingute raames pöördus autor peagi Euroopasse tagasi ning jäi viimaks püsivalt elama Freiburgi.1960. aastatel külastas ta esimest korda taas Eestit. Pärast Eesti Vabariigi taastamist käis ta siin juba regulaarselt ning vaatles huviga nende keeruliste aastate jooksul Eesti ühiskonnas aset leidnud muutusi. Vaatles kõrvaltvaataja pilguga, aga päris võõrana ei tundnud ta end sealjuures samuti mitte. Kunagi kohvreid pakkides jäi suur hulk asju küll maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa võetud …

Rahutuuril oli Aavo Pikkuusi võit valus. Liidrit tõrjuti ja tõugati, kolm kukkumist viisid puusalt liha. Kaaslased naelutasid hotellitoas Pikkuusi voodi kohale veerandmeetrise naela ja riputasid jala tugeva lindiga õhku, sest haavatud puus ei tohtinud voodit puudutada. Siiski sai magada üksnes valuvaigistite ja unerohu toel. Oli hommikuid, kui vägevaimadki konkurendid ei uskunud, et Pikkuus võiks veel stardijoonele tulla. Aga eestlasest rattur tuli kui ilmutus. Selg sirge, pea püsti, lonkamine varjatud, valugrimass ähvardava võitlejapilgu taha peidetud. Puusale oli kinnitatud salajane rõngasside, mis ei lasknud pükstel haavu hööveldada. Koos Pikkuusiga olümpiakulla võitnud valgevenelane Vladimir Kaminski: “Aavo on inimene, kes läbib ka pimedaid kurve pidurita – mitte üksnes võistlusrajal, vaid kogu elus.” Teenekas ja nõudlik Viktor Kapitonov, ka ise olümpiavõitja: “Andke mulle kuus Pikkuusi ja me võidame maailmas kõiki profimeeskondi!”

Harry Männil (1920-2010) oli vastuolulise kuulsusega mees, kes mingil hetkel võis olla üks tuntumaid ja mõjuvõimsamaid eestlasi. Maailmasõja ajal Skandinaavia kaudu Lõuna-Ameerikasse jõudnud Männil seadis end sisse Venetsueelas, kus lõi arvestatava äriimpeeriumi. Milline oli Männil tegelikult? Olev Remsul oli tänu isiklikule tutvusele võimalik peategelasega põhjalikumalt vestelda ning saada temalt materjale, mis annavad hea ülevaate kirju elukäiguga mehest, kes jõudis töötada Saksa okupatsiooni ajal Poliitilises Politseis, ehitada Lõuna-Ameerikas üles suured firmad, koguda nii raha, kunsti kui ka vaenlasi. See raamat ei ole kiidulaul peategelasele ega tema ristilöömine sõjaaegse tegevuse pärast. See on lugu ühest vastuolulise kuulsuse ja kirju elukäiguga mehest.