Книги, похожие на «Viktor Siilats, Paadiga Euroopasse»

Oh seda Iisraeli! See on kirev, väsimatult ringi sebiv inimeste kogum, kus kogu aeg midagi juhtub. Maa, kus kõrvalseisjad ei saa jätta omanina teiste asjadesse toppimata ja nende ellu sekkumata. Seal tekib ka raskeid olukordi ja leidub lohakust. Aga mis kõige olulisem – see on maa, kus peaaegu igal sammul on võimalik kogeda sellist südamlikkust ja hoolimist, mis võtab hingetuks. Selle nimel unustad ja andestad kõik vajakajäämised.Margit Prantsuselt on varem ilmunud “Minu Iisrael” ja “Kommenteeritud juudi anekdoodid”. Kolmandas Iisraeli kohta kirjutatud raamatus vahendab ta tõestisündinud lugusid peamiselt viimasest viieteistkümnest aastast. Sellesse aega jäävad ka tema enda Iisraeli-külastused ja kolm aastat kohapealset elu. Iisraeli ajakirjanduse ning oma ja sõprade kogemuse kaudu on ta talletanud suure hulga huvitavaid jutte. Mõned lood viivad meid ka Iisraelist väljapoole.Ja et Iisrael sai maikuus 2018 seitse aastakümmet vanaks, siis on selles raamatus täpselt seitsekümmend juttu.

Ühel päeval tuleb eesti mehel Jüril Ugandas vabatahtlikku tööd tehes mõte avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tööd kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sõbralikus riigis on töötus üüratu ning puudega inimestel tööturule siseneda peaaegu võimatu. Mõeldud-tehtud. Kogume Eestist annetustena kokku vajaliku raha ning mina lähen Ugandasse plaani ellu viima. Arengumaade probleeme saab meie meelest kõige paremini lahendada inimestele võimalusi luues – andes neile õnge, mitte lihtsalt kala.Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, närvekõditav liiklus ning mulle külge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud võõra kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti õnnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud äririskid. Üsna pea aga selgub, et õige suhtumisega on välismaalasel Kampalas asju ajada siiski võimalik ning positiivselt ja paindlikult lähenedes võib elu Ugandas olla lõputu üllatusi täis seiklus, mida saadab kohalike rõkkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt käima lükata?

James Cooki tuntus põhineb kolmel ümbermaailmareisil, mille ta sooritas aastatel 1768–1779. Cook uuris põhiliselt Vaikse ookeani saari (Hawaii, Uus-Meremaa ja paljusid teisi Polüneesia saari), Põhja-Ameerika rannikut, Austraalia idarannikut jne. Ta üritas avastada ka lõunamandrit ehk Antarktist, kuid see tal ei õnnestunud.Cook erineb enamikust tolleaegseist meresõitjaist oma väidetavalt inimlikuma iseloomu pärast. Ta ei olnud konkistadoor. Pärismaalaste vastu kasutas ta vägivalda vaid siis, kui muud võimalust ei olnud. Väidetavalt püüdis ta õpetada Polüneesia pärismaalastele kartulite ja sigade kasvatamist, et võõrutada neid kannibalismist.Cookist on loodud palju legende ja tema nimele kirjutatakse tihti avastusi, mis ei ole tema tehtud. Kuulsaim näide on Hawaii saared, mis on eurooplastele avastatud hoopis hispaanlaste poolt. Legendidele Cookist lisab loomulikult värvi tema traagiline surm Hawaii saartel 1779. aastal. Tõenäoliselt nägi tulevane meresõitja merd esimest korda umbes 15-aastasena, ehkki ta sünnikodu oli merest vaid kümnekonna kilomeetri kaugusel.Cookil ei olnud juhendajaid, ta oli iseõppija. Tal olid head teadmised astronoomiast, topograafiast, hüdrograafiast, navigatsioonist jms. Tõenäoliselt ei olnud tema teadmised väga põhjalikud, sest teoreetilist haridust mõnes mereväeakadeemias vms õppeasutuses polnud ta kunagi saanud. Tema haridustee piirdus mõne aastaga külakoolis. See-eest olid ta teadmised praktikule omaselt kindlad ja hästi omandatud. Cooki töid iseloomustab erakordne täpsus ja hoolikus. Tema koostatud kaarte Newfoundlandi ranniku kohta kasutati isegi 20. sajandi alguseni!Tavaliselt tuuakse Cooki merelemineku peapõhjusena välja tema armastust mere vastu. See võib muidugi tõsi olla, kuid tõenäolisem on see, et tal ei jäänud teist valikut. Nimelt oli ta tõsiselt tülli läinud oma tööandjaga. Cook töötas 1746. aastal Staithesi-nimelises kalurikülas poesellina. Tekkinud olukorrast ei näinud ta muud väljapääsu, kui pani end kirja laevapoisina Whitby-nimelises sadamalinnas. Seega algab Cooki meremehestaaž 17-aastasena.

Kui Joe ja tema elukaaslane Joy otsustavad sinnapaika jätta kalakauplemise töö külmas ja masendavas Põhja-Inglismaa väikelinnas ning minna Tenerife päikesepaistesse baari pidama, siis kujutavad nad hoolimata baaripidamise kogemuse puudumisest ja täiesti tühjadest taskutest ette, et ees ootab paradiis mere ääres, kus neid kannavad soe päike, pehme liiv ja pidevad siestad.Pärast Tenerifele saabumist tundub, et taevas võib kodust kaugemal olla küll sinisem, ent rohi ei ole seal kohe kindlasti rohelisem. Kui esimene ehmatus on möödas, avaneb nende ees populaarse puhkusesaare ja selle uusasunike lõbus-naljakas maailm, milles nad end tasapisi üha kodusemalt tundma hakkavad.Raamat on hädavajalik lugemine neile, keda pole siiani maha jätnud unistus kolimisest soojemasse kliimasse. Või neile, kes tunnevad kihku kirjutada köögikapi peale „Tšau-pakaa, ma nüüd lähen, ärge mind tagasi oodake!“, ehkki raha hoiupõrsas nagu polegi. Need seiklused on pöörased, kuid seda kuhjaga väärt.Joe Cawley on tunnustatud reisikirjanik ja ajakirjanik, kes on kirjutanud kaastöid Sunday Timesile, Guardianile, Observerile, Independentile jpt väljaannetele. Briti reisikirjanike gild hääletas tema esimese raamatu „Tenerife pihtimused“ parimaks reisijutustuseks. Ta elab oma pere ja muude metsikute tegelastega Tenerife mägede vahel. Kitsed ei ole tema sugulased, ehkki väidetud on vastupidist.Mart Normet, „Minu Tenerife“ autor soovitab: „Lõbusas ja lopsakas stiilis seiklusjutt sellest, kuidas end mugavustsoonist välja rebida ja päriselt elama hakata. Inspireeriv!“

Viies reis viis uhhuduurlaste rattaseltskonna Lõuna-Ameerikasse, kus selgus kiirelt, et kui inimene planeerib, siis jumalad naeravad. Päevas suudeti läbida heal juhul pool plaanitud distantsist, sest kõikjal olid lõputud mäed ja tekkis muid ootamatumaid probleeme. Mehed on vanemad, muresid on uusi, aga karavan liigub Argentiinast Peruu poole ja nalja saab ikka ka.