Книги, похожие на «Viktor Siilats, Paadiga Euroopasse»

„Mere poolt läheneva ränduri jaoks kerkib Lissabon isegi kaugusest otsekui unenäoline visioon, selged jooned, mille päikesekuld helkima paneb, joonistumas säravsinise taeva taustale. Ja kuplid, monumendid, vanad kindlused, mille sakid majakobarate üle kõrguvad, on otsekui selle imelise paiga, selle õnnistatud kandi kauged heeroldid.“Fernando PessoaÜhe maailma suurlinna dramaatiline ja intiimne portree.Lissaboni võlu on legendaarne, kuid linna 2000 aasta pikkune elust pulbitsev ajalugu, alates Rooma aegadest ja lõpetades sajandeid kestnud mauride valitsusajaga, ei ole eriti tuntud. Linna teekond sadamalinnast Portugali pealinnaks pole kulgenud tõrgeteta: 1755. aastal laastas linna võimsaim uusaja Euroopat tabanud maavärin, millele järgnesid hävitav tsunami ja kuus päeva väldanud tulemöll, milles liiv klaasiks muutus.Barry Hatton toob väljendusrikkas ülevaates Lissaboni värvikast minevikust ja olevikust päevavalgele ammu unustatud mälestused, äratades raamatu lehekülgedel ellu linna piiramise 1147. aastal teise ristisõja käigus, kuninga tapmise, vabariigi asutamise ja lähimineviku diktatuuriga kaasnenud sünged ajad. Autor tutvustab lugejale Portugali metropoli – konkurentsitu merede valitsejanna ja Atlandile avaneva värava valvuri rikast rahvusvahelist pärandit.Barry Hatton on olnud kolm aastakümmet Londonis Briti väljaannete väliskorrespondent. Ta on raamatu „Portugallased: kaasaegne ajalugu“ autor.José Saramago sõnul varjab linna vaim end särtsaka mekiga kultuurikompotis, kus enam kui kusagil mujal sulanduvad kristluse ja islami mõjutused „ja just see vaim muudab linna igavikuliseks“. Lissaboni kultuuripaabelil on erinevaid väljendusvorme: jalgpallur Eusébio (pärit Lourenço Marquesest) – tema monument seisab Benfica staadioni juures, „jalg löögiks tõstetud“; Belémi torn – mille loonud arhitekt töötas kaks aastat Marrakeshis ja imiteeris sealset mošeed; ja São Domingose väljak – kust soovija saab endale soetada Ouidah’st pärit voodoo-kultusesemeid, rüübata Roheneemesaartelt pärit kurku kriipivat tulivett ja süüa Angolast pärit kizomba-muusikat kuulates silmi vett jooksma panevalt vürtsikat Mosambiigi karrirooga.

Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris toba indiaanlastel ei ole aga ei uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Nagu ka ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast.Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus loojangutaevas kumab tossavate prügikastide kohal vikerkaarevärvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad.Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuks, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.Mirjam Johannes

Egiptus ahvatleb turiste igikestva päikesepaiste ning püramiididega. Kõrberiigi pealinn Kairo oma 20miljonilise elanikkonnaga on aga parasjagu nii suur, kirev ja võimalusterohke, et pakub läbi paksu sudu paistva päikese ka ridamisi muid ahvatlusi: kulinaarseid, kultuurilisi ja karjäärilisi.Minu abikaasat ahvatles töö Kairo Saksa ülikooli juures, mind võimalus kolida vaikselt suikuvast Saksa kolkalinnast pulbitsevasse maailmametropoli.Peale esimest suurt ehmatust ning otse silme ees terendavat igavusesurma osutus Kairo kokkuvõttes heldeks võõrustajaks: huvitavate sündmuste jadal ei paistnud lõppu tulevat, neist kõige põrutavam oli kahtlemata sattumine araabia kevade keskmesse. Kahe ja poole aastasele ajateljele mahtus veel kõvasti action’it alates meie kolmanda lapse sünnist Niiluses asuval Manyali saarel, lõpetades Saksa kiriku kolihunnikust leitud klavessiini elustamise või eesti laste laulu- ja mänguringi vedamisega.Saale Fischer

Aastal 2006 sõitsin kuueks kuuks Berliini disaini­praktikale. Linna muretu, kosmopoliitne õhustik sobis mulle hästi ja poolest aastast sai sujuvalt kaheksa.Pärast mitmeid kolimisi leidsin omale kodu Kreuz­bergi linnaosas, kus pesitsevad paljud kunstnikud, tudengid ja ka türgi kogukonna esindajad. Koos saksa sõbraga asutasime väikese graafilise disaini büroo.Politiseerusin, võtsin omaks ökomõtlemise ja jalgratta ning jätsin liha. Tundsin end koduselt linnas, mis ei panusta turismivoldikutes ajaloole, olgugi et kunagine lõhenemine idaks ja lääneks linna kaootilises arhitek­tuuris end aktiivselt meenutab. Lasin end nakatada Euroopa peopealinna lustlikust meeleolust ja väsisin sellest. Sõbrunesin uustulnukate ja põliste berliin­lastega, endiste skvottijate, anarhistide ja grafiti­kunstnikega, kõigi nendega, kes kujundasid üheksa­kümnendate alul Berliini uue kuvandi – vaba, loomingulise, inspireeriva ja jõukohase kõigile.Jaana Davidjants

„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.” „Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?” „Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.