Книги, похожие на «Marie Under, Õnnevarjutus»

Reklaamiagentuuris töötav Klara Vinter oli enda meelest edukas, sest miks muidu teda jälgiti ja kadestati. Kes ta oma sisemiselt olemuselt oli, mida tegelikult oskas või tahtis, sellest polnud ta sõpradel ja tuttavatel aimugi ja keda see ikka huvitas, kui see talle endalegi midagi ei tähendanud. Oluline oli sära tema ümber ja info, mida ta oma ekraanile paiskas. Klara oli veendunud, et kui ta ei saanud reaalselt olla selline, nagu tahtis, lõi ta endast sotsiaalmeedias profiili, mis oli nii täiuslik, et ta hakkas ka ise uskuma, et ongi selline. Hiljuti maalt linna tulnud noorel ehitajal Voldemar Paimanil polnud midagi peale oma kutseoskuste. Ta oli oma meelest küll juba üht-teist elult õppinud, et olla arukas ja tark või siis vähemalt püüdlik ja teadlik, kuid oli asju ja olukordi, mis jäid ilmselt elu lõpuni selgusetuks.
Alati võib leida põhjenduse, miks me midagi teeme või tegemata jätame, eriti veel siis, kui ollakse noor – kõik on ju tõlgendamise küsimus. Kui inimene ei suuda või ei oska ise otsustada, siis on väga hea, kui leidub mõni sõnumitooja, kes lihtsalt tuleb ja ütleb, kuidas ellu jääda, kuhu edasi minna, või siis mil moel lihtsalt õnnelik olla.

Jan Guillou „Kurjuses” kirjeldatakse vägivalda Rootsi argielus. Me näeme peategelast Erikut koduses kurjuses sadistist isa kõrval ning ka kooliõue kampade keskel.Erik heidetakse jõhkra käitumise pärast koolist välja ning ta satub internaatkooli. See maailm on tulvil suuremate omavoli väiksemate üle. Eriku vastuhakk vanemate koolikaaslaste rõhumisele viib vägivallaahelani, mida ta ise ajapikku enam valitseda ei suuda. Asi kasvab üle avalikuks sõjaks. Lõpuks on Erik valmis otsustavaks kättemaksuks…

Elasid kord kolm õde, kõik väga ilusad. Ühel kaunil päeval kiskusid nad tee ääres lina. Sealt juhtus mööda sõitma kuningas, kes neiusid märkas. Ta käskis hobused kinni pidada ja alustas juttu.

Goodreadsi kasutajate hinnangul 2020. aasta parim põnevik!Külalised kogunevad Iirimaa ranniku lähedal asuvale saarele, et tähistada kahe inimese abiellu astumist. Peigmees: nägus ja sarmikas, tõusev teletäht. Pruut: terane ja ambitsioonikas, ajakirja väljaandja. Tegemist on pulmadega, mis sobiks ajakirja või kõlbaks kuulsusele: disaineri käe all valminud kleit, kauge koht, luksuslik pidu, eriline käsitööviski. Mobiililevi võib küll hakkida ja lained pisut raputada, kuid kõik on meisterlikult kavandatud ja viiakse niisama meisterlikult ellu.Aga olgu plaanid kuitahes täiuslikud, inimloomust see ei muuda. Kui korgid šampanjapudelitelt minema lendavad ja pidu algab, hakkavad meenutuste ja heade soovidega segunema ja pinnale kerkima vana vimm ja väiklane kadedus. Peigmehe semud algatavad kooliaegse joomismängu. Pruutneitsi rikub ära oma kleidi ja see ei juhtu just päris kogemata. Pruudi kauaaegne (meessoost) sõber saab maha ebameeldivalt intiimse toostiga.Ja siis leitakse üks nende seast surnuna. Kes külalistest ei soovinud õnnelikule paarile head? Ja ehk oleks olulisem küsida: miks?Lucy Foley õppis Durhami ülikoolis ja Londoni ülikooli kolledžis inglise keelt ja töötas mitu aastat ilukirjanduse toimetajana. Tema tõeline läbimurre krimikirjanduse tippautorite sekka toimus 2019. aastal raamatuga „Jahiseltskond“ (eesti keeles 2020).

Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika