Книги, похожие на «Marie Under, Õnnevarjutus»

„Puumaaling“ on draamavisand teatriõpilastele 1954. aastast. Hiljem kujunes sellest Bergmani maailmakuulsaks saanud film „Seitsmes pitser“ (1957). Filmijutustus „Pärast proovi“ oli aluseks Bergmani 1984. aastal valminud telefilmile.

Elasid kord mees ja naine, kes ootasid oma esimest last. Nende majal oli väike aken, millest paistis uhke aed, kus kasvasid kõige kaunimad lilled ja ürdid. Seda ümbritses aga kõrge müür, millest keegi ei julgenud üle ronida, sest aed kuulus võimsale nõiale, keda kogu maailm kartis.Ühel päeval istus naine akna all ja imetles aeda. Ta märkas peenart, mida katsid kõige kaunimad kellukad – rapuntslid, mis olid nii värsked ja rohelised, et naisel tekkis vastupandamatu isu neid süüa.Ta isu kasvas iga päevaga, kuni noorik ei suutnud enam millestki muust mõelda ja muutus kahvatuks ja õnnetuks.Muinasjutuklassika

"Mitte kõik pole kogenud, et inimese elu ja argipäev võivad üleöö täielikult muutuda. Sellele polnud kunagi mõelnud ka raamatu peategelane Helena. Ja siis…Mees, kes aluspükstes tema ees seisis, pani käed ülbelt puusa. Silmad pilukile tõmmanud, vaatas ta Helenat. Oli näha, et ta oli väga vihane, kuid Helenale tundus ta millegipärast halenaljakas ja neiu ei suutnud muiet varjata. Seisab seal poolalasti oma tillukese peenisega püksis ja veel ülbitseb. Ja mis pagan ta nimi oli? Jon? Jack? Ooh… No ausalt…Olukord tundus hale. Igas mõttes. Samas ei teadnud Helena, mida öelda. Ja mida tal öelda oligi? Sajaeurone tema pihus rääkis enda eest. Ta oli selle mehe rahakotist võtnud ning kohe lahkuda tahtnud, raha kotti või taskusse pistmata. Arvas, et küll jõuab, et sellega on aega, kuniks ta korterist lahkunud on. Ta eksis. Ilmselt oli mees ärkvel olnud ja teda jälginud kogu see aeg, kui ta end riidesse pani. Pagan teda võtku…„Anna andeks,“ tegi neiu haledat häält. „Ma pole lits, ausalt… Lihtsalt mul on väga raha vaja.“ Võibolla rääkida ausalt ära, et ta on juba paar kuud tänaval ööbinud? End kangialustes peitnud? Neiu ei teadnud, mida teha, kuidas end välja vabandada… Kas öelda õigustuseks, et ta ikkagi on lits, kuid mees meeldis talle… või püüda teda «haledaks teha, hakata nutma?»

„Otseütleja“ on nauditav lugemispala, mis annab inimsaatuste kaudu edasi Eesti ajalugu teise maailmasõja ajal ja järel. Diplomaat Johan Leppiku (1894‒1965) elukäiku jälgiv romaan avab kulisside taga tehtud püüdlused Eesti Vabariigi püsimajäämise nimel, diplomaatiliste suhete keerukuse ja riigi esindajate toonased igapäevadilemmad. See on ühtaegu nii Eesti Vabariigi ühe keerulise ajajärgu lugu, tähelepanuväärse diplomaadi elulugu kui ka teiste võõrsile sattunud eestlaste võitluste, valikute ja kohanemise lugu. Ka keset kaost ja peataolekut suudame armuda ja unistada, hinnata ilu ja kultuuri, tunda rõõmu või pettumust sõprus- või perekonnasuhetest. „Otseütlejas“ on sulnist võlu, helgust, vaikseid mõtisklusi, põnevust, kahtlusi, hingevalu, südamlikkust, lootusrikkust, unistusi ja armastust.Eesti keeles on ilmunud Tiina Tammani romaanid „Vana armastuskiri“ (2019), „Pärandus“ (2018), „Õie teekond“ (2001), „Tihe udu Tallinnas“ (2000), „Ärkamine“ (1999), „Rukkililleraadio“ (1997), biograafiad „Paul Oras ‒ punane admiral“ (2016) ja „August Torma: sõdur, diplomaat, salaagent“ (2011) ning esseekogumik „Kirjad Eestisse Londoni lähistelt“ (1996).