Книги, похожие на «Marie Under, Õnnevarjutus»

Kiirete, täpsete ja halastamatute lõigetega lahkab autor kõige igapäevasemaid elusituatsioone ja suhtepõimikuid. Tema tegelased, kes igaüks oma ainulaadse häälega oma loo jutustavad, on enamasti tavalised inimesed, mõnikord meeldivad ja liigutavad, kuid sageli ka elult haavata saanud ja kannavad endaga mõnd sünget saladust.

Michael ja Ellis kasvavad üles 1960ndate Oxfordis, aga see pole keepide ja tornide akadeemiline Oxford, vaid autotehase ja töölisklassi oma. Jõesuplusi, rattasõitu ja luulet täis poisipõlvesuvesid kaitseb Ellise ema usk, et ilu ja õrnus on kõigile lubatud, ka meestele.Aga kõik õrn ja ilus võib kergesti katki minna. Murdumise hääl on päris vaikne ja üldse mitte dramaatiline, mõtleb Michael. Kumbki mees püüab murtud südamega omamoodi toime tulla. Michael kogeb haiglakoridore mööda käies ja Lõuna-Prantsusmaal ekseldes, milline inimlik side ja kaastundlik solidaarsus võib tekkida võhivõõraste vahel. Ellis püüab oma südame killud turvaliselt pappkasti pakkida ja tal õnnestub ennast peaaegu veenda, et tal, nagu „Võlur Ozi” plekkmehel, polegi südant.„Plekkmees” on Sarah Winmani kolmas romaan. Tema sulest on varem ilmunud „Kui jumal oli jänes” ja „Imeliste sündmuste aasta”.

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

Kui tahad iseennast tundma õppida, siis uuri alustuseks maailma, mis on su ümber.Oma elukogemusele tuginedes viib Paulo Coelho meid ajas tagasi, et saaksime uuesti tuttavaks põlvkonnaga, kes ihkas rahu ja julges minna vastuollu väljakujunenud ühiskondlike normidega.Kõhn pikajuukseline brasiillane Paulo, kes tahab saada kirjanikuks, otsib kaugetelt maadelt elu sügavamat tähendust. Otsingud viivad noormehe Amsterdami, kuulsale Dami väljakule, mis kihab kirevaid rõivaid kandvatest vaimsete huvidega noortest – nemad ongi hipid, kellesse ülejäänud ühiskonnaliikmed suhtuvad hirmu ja põlgusega.Seal kohtab ta Karlat, kellega koos võetakse ette bussireis Nepali. Reisiseltskond on kirju, igaühel on jutustada oma lugu, ja nagu pikkadel rännakutel ikka, tuleb ette tormilisi pöördeid ja sügavaid sisemisi muutumisi.„Hipi” on lugu eneseotsingutest, vaimsetest püüdlustest ja ennekõike muidugi Armastusest.

Anton Pavlovi poeg Tehhov on viidanud, et püss esimese vaatuse seinal teeb pauku viimases. Juhtub aga nii, esimeses vaatuses käivad hoogsad paugud ära ning krimiuurijad Andres Västrik ja Rita Leidpalu olgu targad ning tehtku kindlaks, milline püss hiljem seinale riputada. Sest, vaadake Pärnumaal on igal mehel vintraud kodus ja ka paugu tegemiseks on paljudel põhjus. Kui puud saaksid rääkida…