Книги, похожие на «Lydia Koidula, Ojamölder ja tema minia»

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise…Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks.Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.

''Eesti rahva ennemuistsete juttude'' hulka kuuluv jutustus.

Stiililiselt nõtke ja elegantne romaan on vanamoelise hingusega, meenutades 19. sajandi kirjandust. Tegevus on ajatu ja ruumitu, kätkedes salapära ja mõistatusi. Loo sisse on peidetud kummardused Alessandro Bariccole ja Clint Eastwoodile.

„Ma mõtlen tüdrukust, keda ma silmasin peeglis möödunud õhtul: tume marmorist vandlikarva seinte taustal, läikivad mustad juuksed, sügavad igatsevad silmad, millesse pilk upub, sest need rahutud uudishimulikud silmad räägivad seksuaalsest huvist.” Traagilise loo müstilisest ja lummavast Justinest ning nendest, kelle elusid ta puudutas Teise maailmasõja eelses Aleksandrias, jutustab tema armuke, vaesunud iirlasest õpetaja, kes on leidnud varjupaiga Vahemere teisel kaldal, Kreekas. See on kahtlemata armastuslugu, aga raamatu tõeline kangelane on tegevuspaik Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö” maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida.” Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. Indias sündinud Briti kosmopoliit elas suurema osa elust Vahemere saartel ja selle äärsetes suurlinnades. „Justinet”, mis on 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, peetakse tema parimaks teoseks. Lisaks Aleksandria kvartetile kuuluvad tema loomingu paremikku viis Avignioni kvinteti romaani, hulk kultuuriloolisi reisikirju Vahemere saartest, luulet ja näidendeid. Kirjanik oli kahel korral Nobeli kirjanduspreemia nominent. Tema teoseid on tõlgitud kõigisse maailma kultuurkeeltesse, kuid eesti keeles pole neid seni ilmunud. „Justine” ainetel valmis 1969. aastal ka film.

Ursa ja tema vanem õde on erinevad kui öö ja päev, või nagu maa ja linn. Ursa läheb külla hunnitusse mõisa, kus esineb suurilmadaamist abielunaise Penelopena. Saabub ka Võluprints – pikakasvuline, vastupandamatu Charnwoodi markii, kellel on vajadus ajutise kihlatu järele. Kui Ursa tuli toime ühe rolliga, saaks ta hakkama ka teisega, eriti kui selleks on vaja mängida iseennast… Aga teeskluse hind kujuneb kõrgeks, sest ootamatult leiab Ursa markiis oma unelmate armastuse… armastuse, mis oli kättesaamatu. Teeskluse aeg saab aga ümber ning Ursa ja markii langevad mõõtmatusse armujoovastusse, mis oligi neile määratud teiselt poolt taevatähti…