Книги, похожие на «Armin Kõomägi, Novellid I: Anonüümsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof»

Selle raamatu peategelane on maja.Ta asub Tallinnas Nõmmel Männiku tee ääres, üks vanemaid sealkandis. Ühe sajandi vältel, mis inimelu seisukohalt on pikk, ent ajaloo seisukohalt olematu aeg, on ta peavarju pakkunud paljudele erinevatele inimestele.Maja võib rääkida, et nende inimeste tee õnnele erineb vaid pealtnäha. Tema on paigal püsinud, kogunud ja põiminud kokku kõigi oma elanike elude lõngad kirevaks pildiks. Vähe on nõnda elatud elusid, kus suudetaks harjunud elustiili muuta, teab maja, ja suunab peenikest naeru pidades elanikke seepärast karvupidi kokku, et nad ometi õpiks koos eksisteerima. Maja on pika eaga, tema mällu jäävad jäljed kõigist kunagistest elanikest, ka pealtnäha tühistest. Vanasse majja elama asudes pead arvestama, et endiste aegade mõju on tuntav isegi siis, kui oled seinad ja katuse uutega asendanud. Juune Holvandus on ajakirjanik ja kirjanik. Ta on avaldanud romaani „On sul juba boyfriend?“ (2003), islamimaailma tutvustava raamatu „Arabesk, vesipiip ja umma“ (2007) ning reisijuhi „Punasest merest Jordani jõeni“ (2015).

"Mitte kõik pole kogenud, et inimese elu ja argipäev võivad üleöö täielikult muutuda. Sellele polnud kunagi mõelnud ka raamatu peategelane Helena. Ja siis…Mees, kes aluspükstes tema ees seisis, pani käed ülbelt puusa. Silmad pilukile tõmmanud, vaatas ta Helenat. Oli näha, et ta oli väga vihane, kuid Helenale tundus ta millegipärast halenaljakas ja neiu ei suutnud muiet varjata. Seisab seal poolalasti oma tillukese peenisega püksis ja veel ülbitseb. Ja mis pagan ta nimi oli? Jon? Jack? Ooh… No ausalt…Olukord tundus hale. Igas mõttes. Samas ei teadnud Helena, mida öelda. Ja mida tal öelda oligi? Sajaeurone tema pihus rääkis enda eest. Ta oli selle mehe rahakotist võtnud ning kohe lahkuda tahtnud, raha kotti või taskusse pistmata. Arvas, et küll jõuab, et sellega on aega, kuniks ta korterist lahkunud on. Ta eksis. Ilmselt oli mees ärkvel olnud ja teda jälginud kogu see aeg, kui ta end riidesse pani. Pagan teda võtku…„Anna andeks,“ tegi neiu haledat häält. „Ma pole lits, ausalt… Lihtsalt mul on väga raha vaja.“ Võibolla rääkida ausalt ära, et ta on juba paar kuud tänaval ööbinud? End kangialustes peitnud? Neiu ei teadnud, mida teha, kuidas end välja vabandada… Kas öelda õigustuseks, et ta ikkagi on lits, kuid mees meeldis talle… või püüda teda «haledaks teha, hakata nutma?»

„Otseütleja“ on nauditav lugemispala, mis annab inimsaatuste kaudu edasi Eesti ajalugu teise maailmasõja ajal ja järel. Diplomaat Johan Leppiku (1894‒1965) elukäiku jälgiv romaan avab kulisside taga tehtud püüdlused Eesti Vabariigi püsimajäämise nimel, diplomaatiliste suhete keerukuse ja riigi esindajate toonased igapäevadilemmad. See on ühtaegu nii Eesti Vabariigi ühe keerulise ajajärgu lugu, tähelepanuväärse diplomaadi elulugu kui ka teiste võõrsile sattunud eestlaste võitluste, valikute ja kohanemise lugu. Ka keset kaost ja peataolekut suudame armuda ja unistada, hinnata ilu ja kultuuri, tunda rõõmu või pettumust sõprus- või perekonnasuhetest. „Otseütlejas“ on sulnist võlu, helgust, vaikseid mõtisklusi, põnevust, kahtlusi, hingevalu, südamlikkust, lootusrikkust, unistusi ja armastust.Eesti keeles on ilmunud Tiina Tammani romaanid „Vana armastuskiri“ (2019), „Pärandus“ (2018), „Õie teekond“ (2001), „Tihe udu Tallinnas“ (2000), „Ärkamine“ (1999), „Rukkililleraadio“ (1997), biograafiad „Paul Oras ‒ punane admiral“ (2016) ja „August Torma: sõdur, diplomaat, salaagent“ (2011) ning esseekogumik „Kirjad Eestisse Londoni lähistelt“ (1996).

Elas kord kuningas, keda tema rahvas väga armastas ja naabrid väga austasid. Ta valis omale naiseks printsessi, kes oli sama vooruslik kui ilus ja nad elasid täiuslikus õnnes ja üksmeeles. Nende abielust sündis tütar, keda oli õnnistatud nii paljude annetega, et vanemad ei osanud rohkem lapsi igatsedagi.Palees valitses hiilgus, hea maitse ja küllus. Seal olid targad ja nutikad ministrid, vooruslikud ja pühendunud õukondlased ning ustavad ja usinad teenrid. Ruumikad tallid olid täidetud maailma kõige ilusamate hobustega, kes olid kaetud uhkete tekkidega.Kuid võõraid, kes kuninga ratsusid imetlemas käisid, üllatas enim see, et kõige peenemas tallis ei olnud mitte hobune, vaid pikkade kõrvadega eesel!Prantsuse muinasjutt

Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika