Книги, похожие на «Armin Kõomägi, Novellid I: Anonüümsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof»

Möödunud sajandi 80-ndate aastate keskpaik. Venemaalt saabub Eestisse noor tütarlaps Nadka. Ta on usin ja tagasihoidlik, tal on hooliv tädi ja turvaline keskkond. Sellest kõigest aga ei piisa, kuna Nadkal puuduvad unistused ja enesekindlus. Tema lugu näitab piltlikult, kuidas häbi kultiveerimine kasvatusvahendina on lapse suhtes kuritegelik. Loo lõpp on võetud tõestisündinud juhtumist, mis oli ka raamatu sündimise ajendiks.Psühhoanalüütilise alltooniga raamatule annab lisaväärtuse Kerttu Rakke aus, otsekohene ja ladus jutustamisstiil, mis aitab näha, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.

„Puumaaling“ on draamavisand teatriõpilastele 1954. aastast. Hiljem kujunes sellest Bergmani maailmakuulsaks saanud film „Seitsmes pitser“ (1957). Filmijutustus „Pärast proovi“ oli aluseks Bergmani 1984. aastal valminud telefilmile.

Elas kord väike tüdruk, kellel olid ilusad, heledad, kullakarva juuksed. Teda hüüti Kuldkiharaks. Ühel päeval läks ta metsa jalutama. Märkamatult jõudis ta juba päris sügavale metsa, kust leidis majakese. Et tüdruk oli väsinud, koputas ta tammepuust uksele. Keegi ei vastanud. Kuldkiharake soovis aga väga puhata ja nii astus ta julgelt uksest sisse.Inglise muinasjutt

Reklaamiagentuuris töötav Klara Vinter oli enda meelest edukas, sest miks muidu teda jälgiti ja kadestati. Kes ta oma sisemiselt olemuselt oli, mida tegelikult oskas või tahtis, sellest polnud ta sõpradel ja tuttavatel aimugi ja keda see ikka huvitas, kui see talle endalegi midagi ei tähendanud. Oluline oli sära tema ümber ja info, mida ta oma ekraanile paiskas. Klara oli veendunud, et kui ta ei saanud reaalselt olla selline, nagu tahtis, lõi ta endast sotsiaalmeedias profiili, mis oli nii täiuslik, et ta hakkas ka ise uskuma, et ongi selline. Hiljuti maalt linna tulnud noorel ehitajal Voldemar Paimanil polnud midagi peale oma kutseoskuste. Ta oli oma meelest küll juba üht-teist elult õppinud, et olla arukas ja tark või siis vähemalt püüdlik ja teadlik, kuid oli asju ja olukordi, mis jäid ilmselt elu lõpuni selgusetuks.
Alati võib leida põhjenduse, miks me midagi teeme või tegemata jätame, eriti veel siis, kui ollakse noor – kõik on ju tõlgendamise küsimus. Kui inimene ei suuda või ei oska ise otsustada, siis on väga hea, kui leidub mõni sõnumitooja, kes lihtsalt tuleb ja ütleb, kuidas ellu jääda, kuhu edasi minna, või siis mil moel lihtsalt õnnelik olla.