Книги, похожие на «Helmut Werner, Naistürannid»

Reisiparvlaev Estonia väljus Tallinna sadamast 27. septembril 1994, pardal 989 inimest. Peatekil asus sõjaline veos, mis pidi läbi Rootsi minema teise riiki. Estonia uppus öösel tugevas tuules, mis polnud aga veel kasvanud tormiks. Uppumise kulg oli dramaatiline.Laevad ei upu sellepärast, et puhub tugev tuul või et pardal on sõjaline veos. Kõik meremehed on merel näinud tugevaimaidki tuuli ja sõjalisi veoseid veavad paljud kaubalaevad. Kuid Estonia oli reisilaev ja see suunas kogu vastutuse otse valitsusele. Samal ööl alustati projekti, et peita nii laeva vrakk kui ka tõde. See ei õnnestunud. Tõde Estonia kohta on kirjas selles raamatus.Stefan Torssell läks merele juba 15-aastaselt. Tal on akadeemiline mereharidus ja laevakapteni haridus. Rootsi laevandusameti büroojuhatajana puutus ta kokku paljude hukkunute sugulastega, kes jutustasid oma loo. Seejärel algas aastaid kestnud uurimistöö.Selles raamatus kirjeldatakse iseäralikku laevahukku ja seda, kuidas 852 inimese surm kinni mätsiti. Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud.See on Stefan Torsselli kolmas raamat. Ta ise ütleb, et see on tema tähtsaim teos.

25 aastat tagasi, 1986. aasta 26. aprillil kell 1.23 plahvatas Tšernobõli tuumaelektrijaama 4. energiaploki reaktor, millest aurustus ja heideti atmosfääri 50 tonni tuumakütust. Radioaktiivse pilvena kandus see üle Valgevene, Venemaa, Poola, Skandinaavia ja Baltimaade. Eesti jäi küll saastepilvest märkimisväärselt puutumata, kuid õnnetus tabas meie kodusid teisel moel: 1986.–1989. saadeti Eestist Tšernobõli katastroofipiirkonda ligemale 5000 meest. Mälestusteraamatus meenutavad kordusõppuste sildi all katastroofi tagajärgi likvideerima saadetud seda aega oma elus, mille järel polnud enam miski endine.

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel. Vene ajaloolane Nikolai Karamzin on kirjutanud: „Slaavlannad käisid vahel sõjas koos isade ja meestega, ega kartnud surma: nii leidsid kreeklased 626. aastal Konstantinoopoli piiramisel tapetud slaavlaste hulgas palju naiste surnukehi. Ema valmistas lapsi kasvatades neid sõjameesteks saama.“ Inglismaal hakati aastatel 1560 kuni 1650 rajama hospidale, kus teenisid naissõdurid. Esimese maailmasõja ajal võeti Inglismaal naisi juba Kuninglikesse õhujõududesse, formeeriti Kuninglik autotranspordi abikorpus ja naisleegion – kokku sada tuhat inimest. Ka Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal asusid paljud naised tööle sõjaväehospidalides ja sanitaarrongides. Teises maailmasõjas oli aga maailm naiste kui nähtuse tunnistaja. Naised teenisid kõikides väeliikides juba paljudes maailma maades: Inglise armees 225 tuhat, USA armees 450 kuni 500 tuhat, Saksa armees 500 tuhat … Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad omandasid kõik sõjaväelised erialad, sealhulgas ka need, mida peeti kõige rohkem meeste aladeks. Tekkis koguni keeleprobleem: sõnadel „tankist“, „jalaväelane“ ja „automaatur“ polnud tollal naissugu, sest seda tööd ei olnud naised veel kunagi teinud. Naissoost sõnad sündisid seal, sõjas … Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus.

Üleminek romantismiajastust modernsesse ühiskonda tõi kaasa suuri murranguid. Ühiskond pidi lühikese aja jooksul kohanema industrialiseerimisest tingitud fundamentaalsete uuendustega. Raudteede kasutuselevõtt, töö- ja puhkeaja lahutamine ning linnade kasv muutsid inimese aja- ja ruumitaju. Käesolevas teoses vaadeldakse nende abstraktsete ühiskondlike muutuste taga seisvaid inimesi: teenijatüdrukuid, suurlinna elanikke, sisse- ja väljarändajaid, arste, töölisi, ettevõtjaid, kunstnikke, insenere, õpetajannasid ja teisi sotsiaalseid tüüpe, kes mängisid noil aegadel tähtsat rolli või olid tõusmas ühiskondlike muutuste keskmesse. Kolmeteistkümnes peatükis kirjeldavad tuntud ajaloolased nende inimtüüpide varal selle ajastu traditsioone, saavutusi ja muutusi. Seeläbi luuakse paeluv pilt inimesest tema ajas: majanduslik ja poliitiline elu, ent ka see, kuidas ta koges sündi ja surma, armastust ja seksuaalsust, tervist ja haigust, tööd ja tarbimist, usku ja teadust on nende käsitluste teema.Sisukord ja autoridSissejuhatus: 19. sajandi inimene (Ute Frevert, Heinz-Gerhard Haupt)Tööline (Vincent Robert)Ettevõtja ja juht (Youssef Cassis)Insener (Sylvie Schweitzer)Arst (Oliver Faure)Usklik (Michela de Giorgio)Teenijatüdruk (Gunilla-Friederike Budde)Õpetajanna (Claudia Huerkamp)Kodanik (Gérard Noiriel)Sisse- ja väljarändaja (Frank Caestecker)Suurlinna elanik (Friedrich Lenger)Kunstnik (Ute Frevert)Aadlik (Giovanni Montroni)Talupoeg (Heinz-Gerhard Haupt, Jean-Luc Mayaud)Raamatus on iga autori kohta ülevaatlik taustateave, iga teema kohta kasutatud kirjanduse loetelu ning isikunimede register. Raamatu on tõlkinud Ursula Vent.Kaia Sisaski arvustust (Sirp, 29.03.2019) saab lugeda SIIT.Varem on samas sarjas ilmunud, kuid nii mõnigi neist paberil otsa saanud: „Vana-Kreeka inimene“ (2001), „Bütsantsi inimene“ (2002), „Keskaja inimene“ (2002), „Romantismiaja inimene“ (2003), „Vana-Rooma inimene“ (2005), „Valgustusaja inimene“ (2006), „Renessansiaja inimene“ (2010), „Vana-Egiptuse inimene“ (2012). Vaata kodulehelt täpsemalt, millised neist on välja antud ka e-raamatuna.2019. aastal ilmub ka 10. raamat «20. sajandi inimene».Sarja toimetaja ajaloolane Ursula Vent vastab Valle-Sten Maiste küsimustele (Sirp, 29.03.2019) SIIN.

"See raamat juhatab lugeja vastiseseisvunud Eesti kriminaalsetesse telgitagustesse. Rahutu aeg kestis üle 20 aasta, veel tänagi lahatakse toona tehtud seaduserikkumisi ning otsitakse kadunuks jäänud mehi ja Mersusid.Kõige tihedamal, 1994. aastal tapeti Eestis umbes üks inimene päevas, ning mitte alati ei olnud mängus „Eesti maffia”, mille olemasolu ja tegevuse uurimine on üks selle teose eesmärkidest. Tol ajal ei olnud odav mitte üksnes alkohol ja lõbustused. Ka inimelul oli hinnasilt, ja see oli tuhat dollarit.Eestile kogemata antud vabadus tõi kaasa võimuvaakumi ning üleöö politseiks muutunud miilitsast ei olnud tugevamatele kurjategijatele kohe vastast. Algas omandi, õiguste ja saatuste ümberjaotamine, milles kaotajaid oli rohkem kui võitjaid.ANTTO TERRAS (snd 1973) on sündinud Eestis ning kavatses 1991. aastal põgeneda läände, kuid jäi pidama Soome. Seal on ta tegutsenud muuhulgas koomikuna ning kirjutanud mitu humoorikat aimeraamatut."