Книги, похожие на «Helmut Werner, Naistürannid»

Sajandeid on läänemaailma peetud maailma jõukuse, teadmiste ja võimu kantsiks ja seda on see palju sajandeid ka olnud. Kuid nüüd on kõigi pilgud suunatud itta, mille rahaline ja poliitiline vägevus on jõuliselt tõusuteel. Rahvusvahelises poliitikas, äris, kultuuris ja teaduses teevad ilma riigid, mis sirutuvad Ida-Euroopa piiridelt üle Kesk-Aasia kaugele Hiina ja Indiani. Algamas on uus ajastu ja sündmused kordavad jälle peegeldusena kõiki neid, mis on Aasias juba aastatuhandeid aset leidnud. See gigantlik maailma ajaloo ümberhindamine annab meile suurepärase pildi jõududest, mis on vorminud globaalset majandust ja poliitikat ning on nüüd Idas jälle võimsust saavutamas. „Siiditeed“ on üks viimaste aastate enim tähelepanu äratanud aimeraamatuid kogu maailmas. PETER FRANKOPAN töötab Oxfordis Worcesteri kolledžis vanemteadurina ja on Oxfordi ülikooli Bütsantsi-uuringute keskuse direktor.

Raamatus on käsitletud Stockholmis 1978. aastal Ants Kippari poolt moodustatud ja pikka aega juhitud Eesti Vangistatud Vabadusvõitluse Abistamiskeskuse (EVVA) tegevust. EVVA oli esimene pagulasorganisatsioon, mis lõi kontaktid vastupanuliikumisega okupeeritud Eestis. Vastupanuliikumise jaoks kujunes EVVA väliskeskuseks, mis vahendas Eestist väljatoimetatud avalikke protestikirju ja muid materjale lääne väljaannetele. Raamatu teksti koostamisel on põhiallikatena kasutatud EVVA arhiivis säilitatud dokumente, väliseesti ajakirjanduses ilmunud artikleid ning EVVA tegevuses osalenute kirjalikke ja suulisi mälestusi. Sama autori poolt on varem ilmunud järgmised vastupanuliikumise teemalised uurimised, nagu Vastupanu 1955-1985. –Tartu Ülikooli kirjastus, 1998, Müürimurdjad. MRP-AEG lugu. – Kirjastus Otwill, 2002 ning tema poolt on toimetatud Kogumik «MRP-AEG Infobülletään 1987-1988» – SE&JS Tallinn, 1998 ja Kodakondsus- ja migratsiooniamet.Institutsiooni ajalugu aastail 1989-2008, 2008.

Samal päeval, kui ajaloolane Jaak Juske perega 2004. aastal kodu Heina tänavale Kopli kaubajaama vastu ostis, ilmus SL Õhtulehes pikk lugu sellest, mis juhtub plahvatuse korral kaubajaamas. Loo kõrval oli suurelt tema uue kodu pilt ja all tekst, et see maja lendab siis kindlasti õhku.Seda, mis Pelgulinnas, Tallinna tööstusrevolutsiooni käigus sündinud agulis viimastel aastatel juhtunud on, võib kindlasti kirjeldada plahvatusena – ent see plahvatus, millest rääkis ajaleht, ilmselt toimumata jääbki. Kaubajaama ja tehaste asemel seonduvad Pelgulinnaga praegu uued kohvikud, fotogaleriid, kunstiprojektid, asumipäevad ja Stroomi ranna hedonistlikud suved.Ent Jaak Juske kirjutab rohkem aastatest, mis tema jõudmisele Pelgulinna eelnesid. 1860. aastatel oli nüüdne Pelgulinna ala metsane ja soine piirkond. Kanarbikuga kaetud männimetsad vaheldusid madalamate aladega. Tänase Timuti ja Sitsi tänava vahelist piirkonda tunti Sitsi rabana. Seda ala on kutsutud ka Sitsi ja Jürgensi heinamaaks. Karja- ja heinamaade vahel oli palju allikaid. Heina tänava alguses ja Kopli kaubajaama kohal asus kõrgem ala, kus laiusid Mäe talu maad. Paldiski maantee ääres raudteetunneli kohal asus kuusik, mida rahvas tundis kohaliku lihuniku järgi Holmi metsana. Seal oli ka väike tiik. Hipodroomi poolset piirkonda kutsuti aga Seewaldi suvemõisa omaniku järgi Winkeri metsaks. Sealt läks allee Stroomi randa. Telliskivi tänava joonel kulges tollal kitsas rada heinamaade vahel.Kas te suudate ette kujutada sellist Pegulinna? Või mis nendel aastatel, mis lahutavad toonast ja tänast Pelgulinna, kõik juhtuda jõudis? Ajalugu kirjutab Pelgulinnast iga päev üha uusi lugusid. Iseteadliku ja toimekana püsib üha muutuv vana agul naaberlinna Tallinna külje all.