Книги, похожие на «Kaia Raudsepp, Nähtamatu tüdruk»

Saage tuttavaks tüdrukuga, keda kõik püüavad vältida! Ivy Pocket on kaheteistkümneaastane täiesti tähtsusetu teenijatüdruk, kes on endast väga heal arvamusel. Kui krahvinna Carbunkle, kes pigem põgeneb Lõuna-Ameerikasse, kui jääb edasi Ivy seltsi, jätab ta Pariisi maha, pole meie nii-öelda kangelannal ei raha ega ka kodu, kuhu minna… Ent siis kutsutakse Ivy Pocket Trinity hertsoginna surivoodile. Vürstliku 500-naelase tasu eest nõustub Ivy viima Inglismaale hertsoginna väärtuslikema varanduse – Kellateemandi – ja panema selle jubedale Matilda Butterfieldile tema sünnipäeval kaela. Ei võta kaua aega, kui Ivy on sattunud keset salasepitsusi, kust ei puudu kurjus, vägivald ega ka mõrv. Barbara Cantini humoorikate gooti stiilis illustratsioonidega raamatus „Ainult mitte Ivy Pocket” algab ühe tüdruku surmnaljakas teekond, mille kestel ta saab teada, kes ta tegelikult on.

Rosal, kaheksateistaastasel Londonist pärit tüdrukul, on tetrapleegia ehk neljajäsemehalvatus. Tema vanemad, kes teda väga armastavad (kippudes teda ehk liigagi vati sees hoidma), ja võluv vanem vend on Rosa jaoks kogu maailm. Kuid ta igatseb enamat. Kui siis üks Bostoni arst valib just tema riskantse ja eksperimentaalse operatsiooni kandidaadiks, kolib Rosa imele lootes koos perega Massachusettsisse.Sylvia, New Englandi lähedal asuvast väikelinnast pärit tüdruk, on ajusurmas. Tema vanemad annetavad Sylvia keha Rosa heaks. Rosa ärkab pärast operatsiooni esimese inimesena, kes on saanud endale uue doonorkeha. See on tõeline meditsiiniline anomaalia. Rosa peaks olema üliõnnelik, kuid teda vaevavad aina painavamad sundmõtted selle kohta, kes õieti oli Sylvia ja milline oli tema elu.Rosa huvi oma uue keha vastu ja soov Sylviat mõista viivad ta autoreisile – avastusretkele, mis toob kaasa ka üllatava uue suhte. Kuid kas Rosa suudab lahendada oma identiteedidilemma? Kes ta ühe teise tüdruku kehas tegelikult ikkagi on?

Reisikirjad:Veoautol läbi Lõuna-Eesti, Pühajärvele, Kaluritega Uhtju saarele, Kundast Suursaarele.[…]Mõned reisijad püüavad kaardi järgi jälgida läbisõidetud teed, kaotavad aga sageli orienteerumis­esemed, jõuavad meie sõidust ette või jäävad maha. Teised kirjutavad märkmikesse läbisõidetud külade ja kohtade nimesid või teevad muid märkusi. Minu naaber asetab suure blokknoodi põlvedele ja kirjutab sinna põruval autol suure vaevaga tähti vedades: „Kauksi kohal jooksis koer autoga võidu ja üks vasikas tee ääres koplis laskis sellist tirelit, et…”[…]