Книги, похожие на «Diana Wynne Jones, Howli liikuv kindlus»

See südamlik ja siiras kaasaegne muinasjutt kirjeldab värvikalt ning liigutavalt ühe noore poisi teekonda unistuste otsimise teel nende leidmiseni, läbides eepilist teekonda Otsijate Lätteni – kõigi soovide täitumise allikani.Sellel muinasjutulisel teekonnal täis lõbusaid, mõistatuslikke ning elutarku sümbolirikkaid õppetunde, satub poiss kokku kirevate muinasjutuliste tegelastega nagu looduslaps Layla, Isand Tuul, noor Kapten Kutt tulevikust, Emand Maa, Jõerahva kuningad ja paljud teised.Hingeliigutavalt looduslähedase, puhta ning lapseliku kirjutamisstiiliga kutsub autor nii väikseid kui ka suuri lugejaid kaasa muinasjutulisse maailma, mis soojendab südant ning rikastab hinge.

Inga-Kerstin sõbruneb uues koolis argliku ja omaette hoidva Jakobiga, kes näib varjavat mingit saladust. Kui saladus ilmsiks tuleb, saab Jakobist koolikiusamise ohver. Ühes hea sõbra Kailaga moodustavad Inga-Kerstin ja Jakob tagakiusajate vastase leeri, kuid kahe leeri vahelisel sõjal on traagilised tagajärjed. «Sefiirist loss» on lugu tõelistest sõpradest, kes toetavad üksteist ka kõige hullemas, ning inimelust, mis on habras sõprade toest hoolimata. Teos saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2010. aasta noorsooromaanivõistlusel II koha.

Lumi ja Roosi ei teadnud, et nad elasid muinasjutus – keegi ei tea seda kunagi.Elasid kord kaks õde: Lumivalge, kel olid kiharad valged kui luigel, ja Roosipuna, kel olid juuksed justkui mustast siidist. Nad elasid imelise aiaga suures majas koos isa ja emaga, kes armastasid neid rohkem kui päikest ja kuud taevas. Ent see oli enne, kui mets röövis neilt isa ja kurbus võttis oma võimusesse ema. See on lugu kahest õest ja nõiutud metsast, mis on oodanud, et nad tuleksid ja murraksid selles peituvad hirmsad loitsud.Selles imeilusate piltidega lasteraamatus jutustab autor-illustraator Emily Winfield Martin ümber klassikalise, kuid vähetuntud muinasjutu Lumivalgest ja Roosipunast.

Mary Marie on lahutatud vanemate laps. Mida ta mõtleb ja tunneb, kirjutab ta oma päevikus – selles raamatus. «Isa kutsub mind Mary'ks. Ema kutsub mind Marie'ks. Kõik teised kutsuvad mind Mary Marie'ks. Mu perekonnanimi on Anderson. Olen kolmteist aastat vana ja ma olen iseäralik ja vastuoluline. See tähendab, Sarah ütleb seda. (Sarah on mu vana hoidja.) Ta ütleb, et on seda kusagilt lugenud – et erinevate inimeste lapsed on alati isesugused ja vastuolulised. Ja mu isa ja ema on erinevad ja mina olen nende laps. Ma olen kõik, kes neil on.»