Книги, похожие на «Norman Doidge, MD, Muutuv aju»

Selles raamatus ei räägita teile, kui vahvasti aju toimib. Vähemalt ei jää esmapilgul sellist muljet. Sellest raamatust ei saa ka lugeda, kui täiuslikult aju töötab. Ta nimelt ei tööta täiuslikult.Paljud inimesed usuvad, et probleemide lahendamiseks ja edu saavutamiseks tuleb pingelisemalt, tõhusamalt ning keskendunumalt töötada. Sedasama suudavad aga kahjuks ka masinad. Meie seevastu eksleme pidevalt õigelt rajalt kõrvale, oleme ebatäpsed ja hajameelsed. Me teeme valearvestusi ja hindame valesti aega. Kuid just nende vigade tõttu tulevad meile pähe uued ideed ja head otsused.Henning Beck (snd 1983) näitab võluvalt, miks aju väidetavad nõrkused on hoopis tema salarelvad; miks meie suurim mõttejõud on sageli varjul vales mõtteviisis ja kuidas saaks neid aju tõelisi tugevusi kasutada selleks, et mõelda loovamalt ja tegutseda tõhusamalt.Henning Beck kirjeldab uskumatult ilmekalt, kuidas meie aju vigu teeb. Ja seda tehes kasutab ta enda aju veatult. Paradoks.– Vince Ebert, füüsik ja koomik

Senise intellekti (loe ka: teaduse) imetlemise kõrvale on võimsalt kerkinud arusaamine, et sageli langetame me oma kõige tähtsamad ja näiliselt ratsio­naalsed otsused emotsioonidest juhitud kiire mõtlemise tulemusena (D. Kahneman). Seega võib just olukorra emotsionaalse tähenduse mõistmine olla otsustavaks teguriks lahenduste otsimisel ja vigade vältimisel. Daniel Goleman on USA psühholoog ja teadusajakirjanik ning emotsionaalse intelligentsuse kontseptsiooni propageerija. Ta on olnud Harvardi ülikooli kliinilise psühholoogia õppejõud, toimetanud ajakirja Psychology Today ning ajalehe New York Times psühholoogia rubriiki. Tema teosed on ilmunud enam kui neljakümnes keeles ja paljudes maades on saanud neist kiiresti bestsellerid. Esmatrükk eesti keeles ilmus 2000. aastal. See raamat võiks huvi pakkuda kõigile neile, kes tahavad iseennast ja teisi mõistlikult, s.o tundeid arvestades juhtida. Mare Pork, Tallinna ülikooli psühholoogia emeriitprofessor ja juhtimis­konsultant426 lk

„Ükski pere pole saar“ on liigutav ja kaasakiskuv lugu aktiivsus-ja tähelepanuhäire (ATH) ja autismispektri häirega last kasvatava pere igapäevaelust.“Ükski pere pole saar” räägib süütundest, mis on tuttav paljudele erivajadustega laste vanematele, ja sellest, kuidas lapse vajadust suurema toetuse järele pannakse pahatihti halva kasvatuse, liigse suhkru või ebaturvaliste peresuhete süüks.ATH-lapsed endale külge sildi „rumal“ või „halvasti kasvatatud laps“, kuid ATH-l pole rumaluse ega halva kasvatusega mingit pistmist. Samamoodi kogevad halvustamist ATH-ga laste vanemad, kes tunnevad end sageli lapsevanema rollis ebaõnnestununa, kuid kes janunevad hoopis mõistmist ja toetust.See räägib ühiskonnast ja koolisüsteemist, mis tihti ei aktsepteeri erinevusi, ja ühe lapse igatsusest kuuluda teiste hulka.Raamat põhineb autori isiklikel kogemustel ja pakub kindlasti samas olukorras olevatele peredele nii äratundmishetki kui ka lohutust.

Pärast õnnetust või haigust ajukahjustusega silmitsi seistes võib tunduda, et kõik on läbi ning endist elu enam tagasi ei saa. On tõsi, et ajukahjustusega inimese ja tema lähedaste jaoks muutub elu suurel määral, kuid see ei tähenda, piltlikult öeldes, et kindad on igaveseks varna riputatud. Teadlik taastumine, sihipärane tegutsemine, eneseusk ja lähedaste tugi aitab muuta väga palju. Vahel isegi sel määral, et kindad saab taas varnast võtta. Ajukahjustus ei ole lõpp. Pigem on see väljakutse, millega ühisel jõul on kergem hakkama saada. Sellel teel ongi antud raamat praktiliseks ja kogemustega teejuhiks.

Me langetame iga päev otsuseid – selle kohta, mida osta või süüa, raha paigutamise või oma laste tervist ja haridust puudutavate küsimuste kohta. Kahjuks on meie otsused sageli halvad. "Nügimine" räägib sellest, kuidas me neid otsuseid teeme ja kuidas saaksime neid teha paremini. Paljude silmi avavate näidete ja mitmekümne aasta käitumisuuringute tulemuste abil näitavad nobelist Richard H. Thaler ja Harvardi ülikooli õigusteaduskonna professor Cass R. Sunstein, et mitte ühtegi valikut ei esitata meile neutraalsel viisil, ja et me oleme kõik vastuvõtlikud kallutavatele teguritele, mis viivad halbade otsusteni. Aga teades, kuidas inimesed mõtlevad, võime kasutada mõistlikku «valikuarhitektuuri», et nügida inimesi parimate otsuste poole, piiramata seejuures valikuvabadust.