Книги, похожие на «Mihkel Raud, Musta pori näkku»

Marianne Mikko oli koroona ajal SASi pantvang: tagasisõit Göteborgist Tallinna lükkus aina edasi. Oma hirmust ja rõõmust Rootsi Kuningriigis kirjutas ta haarava päevikuvormis raamatu, kust ei puudu ka paras annus irooniat.

Esimene ja ainuke autobiograafia, milles elav legend Elton John räägib ausalt ja avameelselt oma erakordsest elust, selle tõusudest ja langustest, mis jätavad häbisse ka kõige hullemad Ameerika mäed, ning hullumeelsest elustiilist, nagu seda võib näha hiljuti linastunud filmis „Rocketman“.Arglik poiss nimega Reginald Dwight kasvas üles Londonis Pinneri linnaosas. Ta kandis Buddy Holly prille ja unistas, et temast saab kunagi kuulus poplaulja. Esimene tõeline läbimurre sündis kahekümne kolme aastaselt Ameerikas, kus ta jahmatas publikut erkkollaste traksipükste, tähemustrilise T-särgi ning tiibadega saabastega. Kuid tema muusika raputas neid veelgi enam. Elton John oli saabunud ja muusikamaailm oli muutunud igaveseks.Eltoni elu on olnud dramaatiline, selles leidub nii sügavat valu ja kaotust kui ka silmipimestavaid triumfe: alates kõige esimestest tagasilükkamistest kuni peadpööritavate tõusudeni edetabelite tippu; enesetapukatsest Los Angelesi villa basseinis kuni diskotamiseni printsess Diana ja kuninganna Elizabethiga; manipuleerivast emast ja külmast isast sõpruseni John Lennoni, Freddie Mercury ja George Michaeliga, heategevusliku aidsifondi asutamisest kuni Broadway vallutamiseni „Aida“, „Lõvikuninga“ ja „Billy Elliottiga“. Kõige selle varju peidetud alkoholism, narkosõltuvus ja veel muudki.See raamat on soe, avatud ja avameelne ning Elton ei hoia midagi tagasi. Ta kirjutab varjamatult oma kirgedest ja muredest ning sellest, kuidas armastus ja suhe David Furnishiga ning isakssaamine aitas tal muuta oma elu.

President Ilves on öelnud, et nõukogude ajal polnud isegi restorane. See on otsene vale nagu seegi, et burksipuhvet võiks resto õilist nime kanda. Olid küll ja sellised, mida enam ei leia. Sinna ei saanud ülikonna ja lipsuta, seal oli väljaõppinud kelner smoges, kes teadis täpselt, mida mis järjekorras ja millega süüa. Kõrtsis mängisid live bändid, seal löödi tantsu ja soetati lühi- ja pikaajalisi suhteid. Autor on selle mõnusa huumori ja otseütlemistega lugejani toonud, äratundmisrõõmu kui palju! Ja veel – toit oli siis tervislikum – dopingut täistopitud sigu ja muid pudulojuseid ei tuntud, puljong valmis pliidil ja mitte keemilisest imekuubikust, vaid päris kontidest. Noh, ja saidki oma 50 grammi asemel 40 – praegu on see ju norm. Andres Raid

Olen veendunud, et teadmised on kollektiivne vara. Siia raamatusse raiutud kirjaridades üritan oma teadmisi jagada.Mõned asjad siin maailmas vapustavad mind. Näiteks tuimus, ihnsus ja ahnus. Näiteks suhtumine õnnetuisse, ka õnnetuisse põgenikesse. Püüan siin sellist suhtumist lahata.Ma ei salli russofoobiat, mulle meeldib Venemaa. Siinses Venemaa-tsüklis jagan teadmisi ja kogemusi, mida olen seda riiki risti-põiki läbi käies korjanud.Surm on mind alati huvitanud. Mis see on? Kuidas sellesse suhtuvad eri rahvad? Surmgi on siin jutuks. Samuti rahvuslased ja võõraviha, alkohol ja anonüümsed kommentaatorid, Savisaar ja Jeesus, Putin ja Hitler ning teised tegijad."Aja kirju" koondab Olev Remsu kirjutisi perioodilt 2000 – 2015.