Книги, похожие на «Ann Granger, Mõrvahooaeg»

Ühel varasel sügishommikul tuuakse Hansenite abielupaari välistrepile imik. Rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem läheb Eike Hansen samasse maakohta selgitama oma päritolusaladust. Seda lahendada püüdes saab ta aru, kui palju määravad inimese elus juhused ja kui palju teadlikud valikud. Veel mõned aastad hiljem kirjutab ta kõige põhjal romaani «Metsa tütar», mis kujuneb üheks etapiks ta isepäisel, otsinguid ja loobumisi täis kirjanikuteel."Eike" on üheaegselt romaan nii elust kui ka kirjandusest, selles liigutakse elutegelikkuse ja kirjandusliku väljamõeldise maailma piirimail.

Järg raamatule „Maalingutega mees“. SharDama Ka ja Maalingutega Mees olid kunagi sõbrad, relvavennad. Nüüd on nad vihased vaenlased. Nende looga on seotud Renna, noor naine, kel on tulnud taluda üleinimlikke kannatusi; Leesha, uhke ja imekaunis ravitseja, kelle loitsutundmine ületab juba Maalingutega Meest ennastki; ning Rojer, rändurist viiuldaja, kelle tavatu muusika suudab deemoneid rahustada – või nende meeled nii segamini ajada, et nad ründavad üksteist. Ja ometi, sel ajal kui vanad liitlassuhted pannakse proovile ja sõlmitakse uusi, on kõik õndsas teadmatuses sellest, et ilmunud on uus liik deemoneid, intelligentsemad – ja ohtlikumad – kui ükski, kellega ollakse varem kokku puutunud.

Vale nime all põgeneb noor Sandrine sõja süngustest päikesesse uppunud varasuvisesse Rootsi. On aasta 1945. Tema ainsaks pagasiks on laps, kellest ta kavatseb lahti saada, ja ohtlik saladus.Seitse kuud hiljem seisab ta saarestiku kõige kaugemal saarel, seljas pruudirüü. Kõrgklassi külmas Cederite perekonnas õpib Sandrine uusi saladusi hoidma, samal ajal kipub tema minevik talle järele jõudma. Kes ta on? Mis sõja ajal juhtus?Siis sünnib tütar Vera. Koos temaga hakkab tõde kildhaaval päevavalgele ilmuma.„Vera” on võimas jutustus põgenemisest ja ellujäämisest, emadest ja tütardest, põlvest põlve kanduvast süüst ja armastusest.„Ühte looduse mõistatust ei suuda keegi seletada: kuidas saab mererohi veemasside tohutu surve all nii kaalutult hõljuda? Mõnikord, kui mul und ei olnud, kerkisid mu silme ette mere põhjas otsatult pehmelt heljuvad kaalutud adruvarred. Siis mõtlesin, et pean muutuma samasuguseks. Hoolimata survest olema kaalutu. Hõljuma, ehkki see tundub võimatuna.”