Книги, похожие на «Marion Jõepera, Minu Šotimaa»

See raamat sinu käes, hea lugeja, on teekond Jamaicale – saarele, millest unistasin kogu oma lapsepõlve ning kuhu hiljem saatuse tahtel korduvalt sattunud olen. Sealne kultuur ja eriti reggae-muusika on oluliselt mõjutanud mind kui kunstnikku ja DJd.Esimest korda läksin Jamaicale 1999. aastal, olen seal käinud viis korda ja elanud umbes viis kuud. Arvan, et see on just paras emotsioonide ja kogemuste pagas, mida teiega raamatulehekülgedel sõnas ja pildis jagada. Olen nii üksi, naise Tiina, tütre Cassandra, venna ja paljude seal kohatud tuttavate ja sõpradega sattunud omajagu seiklustesse ja annan endast parima, et ka teie neist võimalikult palju osa saaksite. Selleks, et minna maailma avastama, peab lihtsalt ära minema, ja ehk aitab minu raamat sihtkohta leida.taRRvi

2014. aasta augustis valib rahvas mu ülembsootskaks ehk seto kuninga Peko asemikuks maale, mis asub 12 000 (ja võibolla enamagi) inimese südames. See maa on Setomaa.See maa ei asu aga ainult südametes, vaid ka kahes riigis: suurem osa praeguse Venemaa territooriumil ja väiksem osa Eestis. Igal aastal kuningriigi päeval valimegi Setomaad valitsema ülembsootska.Peale kuningriigi on meil oma laul: seto leelo, mis on kantud Unesco vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Meil on oma keel, lipp, vapp, hümn, kongress ja isegi oma raha.Siinne raamat on minu lugu sellest, kuidas laveerida mitme armastuse vahel. Kuidas mahutada ellu maailmaparandamine, oma väikesed lapsed, tunded Setomaa vastu ja nendega seotud kohustused? Kirjutasin oma lugu nii ülevatel laineharjadel kui ka oigamapanevas kaotusvalus. Samal ajal astusin suure sammu isiklikul arenguteel. Keda ülembsootska valitsemissau kiior on kord puudutanud, ei muutu enam kunagi endiseks!Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Euroopa äärealal asuvas väikeses Maltas on muistset tarkust ja elujõudu, väge ja väärikust. See kivine saar ahvatleb võimsa ajaloo, muistsete templite ja kindlustega, kunsti ja arhitektuuriga ning liigirikka loodusega. Maltalased elavad kirglikult – ja olgugi et vahel arusaamatult ja ebamugavalt, on nad alati ehedad.Ei olnud meil Maltaga teineteisemõistmist ja armumist esimesest silmapilgust. Armastus süvenes kuude ja aastatega ning veel praegugi, kui olen siin elanud 18 aastat, ilmnevad mulle selle põneva riigi uudsed ja ootamatud tahud. Maltal öeldakse ikka, et inimene teeb plaane ja jumal naerab. Kuigi kõik polegi läinud plaanipäraselt, on siinsed aastad kinkinud mulle elukaaslase, poja ja rohkelt enesearendusvõimalusi. Muu hulgas näitan Maltat ka Eestist tulijatele ja tutvustan jõudumööda eesti kultuuri.