Книги, похожие на «Marion Jõepera, Minu Šotimaa»

„Appikene! Ära seda nüüd küll tee!!! Jumala eest! Ta peksab su läbi, hoiab sind päevad otsa köögis kinni ja võtab lahutusel lapsed käest!” Uskuge või mitte, aga pidin seda enne abiellumist rohkem kui ühe heatahtliku inimese suust kuulma. Lõpuks ei osanud ma enam muud moodi reageerida kui vaid malbe naeratusega. Sisemuses aga kriipis mõte – mis õigusega te minu abielu lahutate, enne kui see pole veel alanudki? Olen eestlane, aga moslem. Või kas peangi siia „aga” vahele panema? Olen moslem juba üheksandat aastat, abielus viiendat. Pean seda täpsustama, sest enamasti arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast. Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka maine kogemus. Minu kogemus, mida tahaksin teiega jagada, on mind viinud läbi lapsepõlve eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis, otse sooja Maroko südamesse. See kõik on osa minust: olen eestlane ja moslem.

Maandun lennukiga öises Sofias üheskoos sõber Askoga. On 2005. aasta 25. september. Lohistame oma kohvrid vanast väsinud terminalist välja ja kohtume kamraad Pärlaga.Lämmatav soojus tervitab uksel ja sunnib joped kotisangade vahele. Miski ei viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen bulgaarlastega suureks sõbraks saanud.Äkki tundume endale hirmus targad. Me ju teame täpselt, mis siin riigis järgmistel aastatel juhtuma hakkab. Kohe-kohe saabub siia Euroopa Liit, kõik saavad rikkamaks, korruptsioon ja kuritegevus kaovad, inimesed saavad kultuurseks, sportlikuks ja ausaks. On selge, et just nüüd ja just siin tuleb midagi ette võtta. Ettevõtte alustamine on üsna romantiline periood. Koduigatsus tekib pärast kolme kuud. Suur stardierutus ja seiklusjanu kaob lõplikult alles teisel aastal. Uue ettevõtte romantika saab mööda kolmandal-neljandal aastal. Uhkustunne käima saadud ettevõtte üle ei kao kunagi.Nii nagu kogu Bulgaaria on täis vastuolusid, erinevad ka eestlaste mälestused. Ühele eestlasele on see sooja rannaliiva, puuviljakompottide ja magusate tomatite, teisele aga valede, raha kaotamise ja hapude viinamarjade maa.Janek Balõnski

Ühest 1945. aasta kevadisest pärastlõunast saadik, kui karge tormine meri äratab Lawrence Durrelli justkui uuesti ellu pärast pikki Kreekast eemal viibitud aastaid, ahmib ta sisse saareelu rõõme, kohtub külaelanikega, töötab ajalehetoimetuses, leiab uusi sõpru ning tühjendab veini- ja mastika-pudeleid, mõtiskledes mineviku, sõja ja oleviku üle.Vahemere saaga kolmandas raamatus pöörab Durrell pilgu Rhodosele. Ta liigub minevikust tänapäeva ja tagasi, et kujutada vaimukalt ja arusaamisega ajalugu ja müüte, mida sealne maastik kehastab, manades lugeja silme ette nii tegelikkuse kui ka väljamõeldisi.Vahemere idaosa suurepäraselt tutvustav „Rhodose Venuse peegeldused“ on kirjutatud sama teravmeelselt, õrnalt ja luulelise mõistmisega kui „Prospero saar“ ja „Küprose kibedad sidrunid“. Rhodose võlu kajab tänapäevani, sest Kreeka lumm on vanem kui ajalugu.Lawrence Durrell armastas Vahemerd, selle kultuuri, loodust ja inimesi, suurem osa tema loomingust on seotud Vahemere saarte ja mereäärsete linnadega. 2017. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema „Küprose kibedad sidrunid”, möödunud aastal „Prospero saar. Teejuht Korfu maastike ja tavade juurde”. Lawrence Durrelli suurteose – Aleksandria kvarteti – kaks viimast raamatut jõuavad samuti käesoleval aastal eesti lugejani.

Tuntud vene geograaf Pjotr Petrovitš Semjonov-Tjan-Šanski, kes üle 40 aasta juhtis Vene Geograafia Seltsi tegevust, tungis esimese uurijana salapärase mägismaa Tjan-Šani sisemusse. Ta uuris tol ajal teadusele tundmatut Issõk-Kuli järve, avastas kümneid uusi taimeliike, nägi Han-Tengri majesteetlikku püramiidi.Oma reiside ajal Tjan-Šanis tundis Semjonov elavat huvi kirgiisi ja kasahhi rahva vastu. Geograaf õppis tähelepanelikult tundma nende igapäevast elu, kuulas nende rahvapärimusi. Kohalik elanikkond nägi temas lähedast sõpra ja pühendas teda kõikidesse oma elu saladustesse. Neil aegadel oli kirgiisi ja kasahhi rahvale suureks õnnetuseks omavahelised relvastatud kokkupõrked ja Pjotr Petrovitš Semjonov nägi palju vaeva, et lepitada vaenulikke pooli. Kõigest sellest jutustab Semjonov oma raamatus, mis on kirja pandud memuaaride vormis.

Olime asunud reidile ning pärast valulist hüvastijättu armastatud ja armastava abikaasaga võisin ma 28.juunil anda käsu ankrute hiivamiseks, sest tuul oli soodus.Kogu meeskond oli rõõmsas tujuas ja meie üritusest ülimalt vaimustatud. Harva küll on ankru hiivamine ja purjede heiskamine läinud nii kärmesti. Kui laev nüüd liikuma hakkas ja läbi vahutavate lainete lõikas, kasutasid mehed rõõmutuhinas üksteist ja soovisid südamest õnne alanud reisiks.See stseen kosutas mu hinge. Meeskonna säärane meeleolu ürituse puhul, kus võib oodata rohkesti vaeva ja ohtusid, äratas mus lootust, et mehed ei kaota oma head tuju ja rõõmsat meelt ka siis, kui tegelike raskuste ja ohtudega kokku satutakse. Hea laeva ja ikka heas tujus püsiva meeskonnaga võib peaaegu kindel olla, et reis läheb hästi. Pärast seda kui me Kroonlinna kindlusele seitsme suurtükipauguga hüvasti ütlesime ning temalt sama arvu jumalagajätuks vastu võtsime, heiskasime veelgi rohkem purjesid. Tuul puhus neile priskesti…