Книги, похожие на «Katrin Pauts, Minu Praha»

Pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata Minu jaoks on mõlemal pool polaarjoont Vene Kaug-Põhja ja Siberi piiril, Põhja-Jäämere ääres paiknev Neenetsimaa saanud kohaks, mille otsa olen hakanud komistama. Olen sealkandis käinud viis korda. 1961. aastal lõhati Novaja Zemljal Tsaar-pommiks kutsutud vesinikupomm. Lõhkamiseks püüti leida selline koht, kus kahju oleks võrdlemisi väike – kolm neljandikku mõjuringist jäi Põhja-Jäämerele ja üksnes ülejäänu Euraasia mandrile, Neenetsi- ja Taimõrimaale. Suuri asulaid see niiviisi ei riivanud, hajusalt elavaid neenetseid ning nende porokarju aga küll. Kaua ei osanud ma aimatagi, et olin isegi selle ilmkärakaga kaude seotud. Nimelt puurisime aastal 1976 Neenetsimaa sääserohkes tundras harvadesse mändidesse auke ja võtsime proove. Rahuldusin lihtsa seletusega, et uuritakse ilmastikuolusid viimasel poolsajandil. Alles hiljem sain teada – noid proove läks tarvis, et määrata, kui kaugele ulatus Tsaar-pommi radiatsiooni- ja plahvatuslaine ning millise intensiivsusega oli kiiritus. Tundsin, et minu kohus on sellest maailmale rääkida. Olev Remsu

2018. aasta sügisel teen otsuse: enam ma ei looda, et tänasest saab mu elu parim päev, vaid haaran ohjad enda kätte. Jätan kõik, et minna unistuste reisile Ladina-Ameerikat avastama.Pakin väikese seljakoti ja lendan ookeani taha, kus mind ootab neli kuud ja üheksa riiki täis pööraseid seiklusi, ootamatuid kohtumisi ning magusaid õppetunde. Pole ime, et glamuurse elu järele kodumaal ei teki mingit igatsust! Reisi sisse mahub ränkraske teekond läänepoolkera kõrgeima mäe Aconcagua tippu, kohtumine sügaval Amazonase džunglis elava hõimuga ja isegi lummava Antarktika külastamine.Ladina-Ameerikas kogetu teeb mu tänulikuks kõige eest, mis mul on, ning õpetab elu veelgi kirglikumalt usaldama ja armastama.

Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam.Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed.Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.

Jahtlaev Lennuk purjetas ümber maailma aastatel 1999-2001. See oli esimene purjekas, mis alustas ja lõpetas oma ümbermaailmareisi Tallinnas. Pooleteist aasta jooksul seilati ümber Hoorni ja Hea Lootuse neemede, saadi torme Atlandi ja Vaiksel ookeanil, hulbiti palaval Lõunamerel ja jäätunud Põhjamerel. Reisi kümnendaks aastapäevaks on ilmunud täiendatud trükk Tiit Pruuli raamatust „Eesti lipp ümber palli“, kus tuuakse ära paljude meeskonnaliikmete (Kaido Kama, Mart Saarsoo, Indrek Tarand jt) meenutusi sellest raskest reisist.

Ma läksin Moskvasse, et väliskorrespondendiks valitud elukaaslasega hüvasti jätta ja sain ootamatult täiesti uue alguse. „Moskva pisaraid ei usu,” ütleb laulusalm. Ei usu jah. Kahjuks ei teata sageli, et see salm lõppeb fraasiga „… armastust aga alati”. Tänu Moskvale leidsin uuesti iseend, täiesti uues rollis ja uutmoodi probleemide keskelt. Moskva on müstiline koht, mis ühtaegu tõmbab ja tõukab. Siin on küllaga nii jubedat kui jahmatavat, alates Kremli peremeeste maffia-stiilis valitsemisest kuni inimesteni, kelle sisemine vabaduseiha sunnib neid võitlema oma sünnimaa tuleviku eest, isegi füüsilistest kallaletungidest hoolimata. Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda. Kas našistide või kinnisvarahaidega maad mõõtes, alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste. Ja nende üle sarkastilisi nalju visates. Manona Paris