Книги, похожие на «Piret Tali, Minu Pärnu. Suvitajaks saamine»

Veenuse lugude teises teemanumbris on Veenust kujutatud maise põrguna, kus inimesel on võimatu ellu jääda ja mida tuleb enne sinna kolooniate loomist põhjalikult terraformida ehk maasarnastada. Pooled kogumiku lood on eesti autoreilt ja pooled uuema angloameerika ulme tõlked, mis pakuvad väga erinevaid nägemusi, kuidas inimsool ja Veenusel siiski õnnestub vastastikku kasulikult koos eksisteerida.Almanahhi algupärandid:1. Heinrich Weinberg «Igal pool on parem kui kusagil mujal»2. Mann Loper «Mina olengi Veenuse amatsoon»3. Reidar Andreson «Meduusi kroonikad: Veenus»4. Siim Veskimees «Kuidas ahju kodu teha»5. Miikael Jekimov «Õhupuudus»Kogumiku tõlkelugudeks on:1. Geoffrey A. Landis «Pilvede sultan» (2010), tõlkinud Piret Frey2. Ian McDonald «„Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget» (2015), tõlkinud Jay Skaidrins3. Pamela Sargent «Unistus Veenusest» (2000), tõlkinud Martin KirotarLisaks ilukirjandusele leiab mahukast kogumikust veel Raul Sulbi artikli «Ehatäht, Koidutäht… ehk planeet Veenus ulmekirjanduses» 2. ja viimase osa.

«Ma tahan sinuga armatseda.» Kuninga hääl kõlas endiselt Zita kõrvus. Mis oli alanud muretu julgustükina, oli ootamatult muutunud tõsiseks asjaks. Kannustades hobust kuningast eemale palee poole liikuma, teadis ta, et oli oma südame kaotanud. Kuna Zita vanemad tahtsid, et kuningas Maximilian abielluks tema õega, ei lubatud printsess Zital mehega kohtuda, kui too nende palees viibis. Teades, et kuninglik eskort peatub Kuldse Risti võõrastemajas, maskeeris Zita end ettekandjaks ja kohtus Maximilianiga silmast silma. Tema maskeraadi tagajärjed polnud põrmugi sellised, nagu ta oli oodanud. Zita teadis, et peab Maximiliani elust kaduma ja otsis pelgupaika mägedes aga armastus ei tunne mingeid piire, kui süda kutsub südant

Mihkel Ulmani väljamõeldud ja Kati Saara Vatmanni romaniseeritud «Kättemaksukontori» uus köide sisaldab kaks osa: «Kirst» ning «Kulturistid ja kummipuu». Kui sündmusi on keeruline ise välja mõelda, siis tuleb muidugi elust enesest maha kirjutada – värvi siin igatahes jätkub. Aga kui elu hakkab jub raamatust šnitti võtma, siis on asjad karmid. Siis ei aita ka advokaadid, nii et pöörduge Kättemaksukontorisse! None