Книги, похожие на «Heikki Võsu, Minu Oslo. Mitte nii meeleheitel koduperemees»

Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõik sõidavad Ferrariga?Sellistele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais. Teised, kes on Dubais turistina käinud, muretsevad jällegi selle üle, kas seal pole mitte liialt sünteetiline või kunstlik – majad puha klaasist ja terasest, kõik on uhiuus… Mida seal peale päevitamise ja šoppamise üleüldse tehakse?Mina olen Dubai arengut näinud juba aastast 1996 ning meie suhtes on olnud igasuguseid hetki.Meediavaldkonna produtsendina sättisin end 2016. aastal tihedalt Tallinna–Dubai liinile ning mina ja see vapustav linn saime eriliselt headeks sõpradeks. Või kas see ongi sõprus? Rohkem nagu armulugu.Dubai glamuurse välispinna all on ajalugu, kultuuri, huvitavaid elulugusid, uusi kogemusi, pööraseid tulevikuvisioone – kõike seda, mida saab nimetada linna hingeks. Tuleb lihtsalt kuulata ja silmad lahti hoida.Ah jaa – burkades seal ei käida, mõnes vetsus võib tõesti olla kullatud kraanikauss ja Ferrari on tänavapildis tavaline nähtus.

Woody Alleni tegelane ütleb 1979. aastal filmis „Manhattan“ New Yorgi kohta: „See on lihtsalt suurepärane linn (ja mul on ükskõik, mida keegi teine sellest arvab).“Ma olen temaga täiesti nõus. Esimene kokkupuude oli mul New Yorgiga 15aastaselt. Kõledas pimedas detsembris, aga ma tahtsin kohe siia tagasi tulla. Tulingi, lugematuid kordi. Eemaldusin moemaailmast ja kombin uue hooga tärkavat mitmekihilist filmielu. Nüüd jookseb kuues aasta, kui olen ennast siia päriselt sisse seadnud ja see linn ei tundu enam hõlmamatu. Küll aga pole lootustki teda taltsutada ja enda omaks teha.New York on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma kiiruse ja meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on see mind veel suuremalt unistama õpetanud. Ja niikaua, kui see vana võrgutaja mind üha edasi innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur.Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik.

„Kui teil on plaanis lähiajal Bangkokki sõita ja lootsite sellest raamatust reisi peale kasulikke näpunäiteid leida, siis pange see parem tagasi sinna, kust võtsite, ja kui enam ei õnnestu, siis palun vabandust.Aga seda, mida mina seal nägin, Lonely Planetis ei olnud, ehkki hoiatati, et ärge te Tais sigadusi tehke, muidu alles saate, nii et paha hakkab.”Ervin Bernhardt1995. aasta juunikuus võeti Ervin Bernhardt Bangkoki lennujaamas kinni süüdistatuna narkootikumide veos ja mõisteti eluks ajaks vangi. Tänu riikidevahelisele kokkuleppele toodi ta kaheksa aastat hiljem, 2003. aasta kevadel Bangkokist Eesti vanglasse üle. Autor säästab lugejat vanglaelu õudustest ja alasti ängist, kirjeldades tavamõtlemise piiridest välja­poole jäävaid olukordi ja teekonnal kohatud värvikaid tüüpe groteski ulatuva huumoriga.

Viies reis viis uhhuduurlaste rattaseltskonna Lõuna-Ameerikasse, kus selgus kiirelt, et kui inimene planeerib, siis jumalad naeravad. Päevas suudeti läbida heal juhul pool plaanitud distantsist, sest kõikjal olid lõputud mäed ja tekkis muid ootamatumaid probleeme. Mehed on vanemad, muresid on uusi, aga karavan liigub Argentiinast Peruu poole ja nalja saab ikka ka.