Книги, похожие на «Heikki Võsu, Minu Oslo. Mitte nii meeleheitel koduperemees»

Kas Kasahstan ongi selline, nagu Borati filmi lõpukaadrites näha? Enne Kasahstani elama sattumist arvasin, et leian eest just sellise paiga – nii tugevasti olin eelarvamuste kammitsais. Tegemist ei ole ju populaarse reisisihtkohaga ning ausalt öelda ei tule see suur ja kauge maa enamasti meeldegi, kui just Anne Veski selle presidendile privaatkontserti andma ei tõtta. Kui ma stepi ja mäeaheliku vahele pigistatud Almatõsse mitmeks aastaks elama asusin, avastasin Kasahhimaa eripalgelise looduse ning sõbrunesin tasapisi rikka kultuuripärandiga rahvaga, õppisin elektrigeneraatorit käivitama ning linnatänavatel maasturitega võidu slaalomit sõitma. Meie maja ees tänaval luusisid küll lehmad, kuid aknast paistis võimas Tian Shani mäeahelik. Nüüd soovitan Kasahstani-reisi kõigile, kes on tüdinenud kuurortidest ning väsinud suurlinnadest – see, mis stepitolmu alt välja tuleb, on kirev ja ehe. Katri Kuus

Tunnustamata geeniuse piinadViibisin kaks kuud kirjanduslinnas loomeresidentuuris, kus mind hakkas peale Praha hirmsa ja ohtliku ilu kummitama veel üks ootamatu tegelane – minust tunduvalt kuulsam ja kõrgemalt hinnatud kirjanik tähtsalt Kanadamaalt! Tundub, et teemad, millest paljud mõtlevad, aga teiste ees vagaviisakalt vaikivad, ongi minu spetsialiteet. Nii ka loomeinimese kadedus – sisimas ussitavad kõik, aga valjusti pajatavad sellest vähesed. Mina, lollike, olen jälle erand, ja ju selliste juhmuste nahka mul see palavalt ihaldatud kulka preemia ka läheb…Et oma tunnustamata isikut vähemasti võõraste sulgedega ehtida, olen teele kaasa haaranud Jaroslav Hašeki, Milan Kundera, Bohumil Hrabali ja teised väga kuulsad Tšehhi kirjanikud. Vahele pikin ka turismiinfot, rohkesti õllejoomist (Prahas teisiti ei saa!) ja igasuguseid kaasnevaid jaburusi – näiteks viin teid Euroopa kõige kummitavamasse hullumajasurnuaeda, millest kujunes luksusliku Josefovi juugendmaja kõrval vaat et mu teine residents.

Inimasustus on siin sama hõre nagu Lääne-Saharas, kuid kidura kõrbe asemel laiub elurikas vihmamets. Pealinnast vaevalt tunnise sõidu kaugusel elavad maailma suurimad mao-, putuka- ja ämblikuliigid, ent samas on käibel euro. Kariibi, Euroopa ja saramaka kultuuriruum põimuvad veidraks seguks – põletiku korral otsitakse abi haiglast, kuid metsas ei kaotata valvsust libajaaguaride ja troopiliste lumeinimeste suhtes. Üle piiri hiilivad illegaalsed Brasiilia kullakaevajad ja sugugi mitte seaduskuulekamad lääne suurkorporatsioonid. Tagatipuks on siia juba 13 aastat palgatud eestlasi, et nad öises džunglis putukaid püüaks.See raamat räägib üheteistkümnest kuust, mis ma Prantsuse Guajaanas veetsin. Sattusin väikesesse eraldatud kommuuni, mis koosnes sisserännanud suriname suurperest, ühest brasiillannast ja kohalikust kanepisõbrast. Kollektiivi juhtis Pariisist pärit väikeettevõtja, kes peale putukapüügiga tegelemise majutas ka putukaturistide kirevat seltskonda.

Jah, ma tean, mu lugu kõlab kui muinasjutt või klišee. Tutvun Kreekas Vladimirosega, kes elab ja töötab Küprosel. Me abiellume ja ma kolin koos temaga sellele imelisele palmisaarele uut elu alustama. Siin õpin nautima mereandide suussulavat maitset ja küproslaste lemmikjooki jääkohvi. Töötan erinevates kohtades, otsin enda ellu rohkem kunsti ja püüan seda ka lõuendile saada. Minu siinne kodulinn on Limassol, kuid üritan võimalikult palju avastada kogu saart – maalilisi mägikülasid, pealinna ja Põhja-Küprosel asuvat Türgi-poolt. Nüüdseks olen siin elanud juba üle seitsme aasta.Sellesse võrratusse Vahemere saareriiki on väga kerge armuda. Küprosel on omapärane, mõrkjalt magus lõhn – veidike kaneeli ja värsket kohvi, mõni õitsev igihaljas taim, natuke jasmiini, äsja niidetud muru. Mind ootab siin ees sooja südamega rahvusvaheline seltskond. Kohalikud on rõõmsameelsed, muretud ja külalislahked ning vahel kimbutavat koduigatsust peletavad armastuse hõng, päikeselised päevad ja maitsev toit.

„Nii, siin peame tegema ühe akti, midagi näha ei jää, ainult käed, jalad, natuke pead, aga riideid siia pildi peale ma ei taha, see pole mingi moefoto! Ruttu nüüd, või peame siia ööseks jääma!“ kiirustab fotograaf mind tagant. Pariisi kuulsaima surnuaia vahti ei paista kusagil, nii roningi kunsti nimel südame värinal alasti hauakabelisse.Minu lapsepõlve unelmate linna viisid mind seitsmeks aastaks modellitöö, laulmine ja… õpingud kommunistlikus ülikoolis. Enne minekut oli mul Pariisist romantiline kujutelm: Chaneli kandvad glamuursed naised, võluvad hooned Eiffeli torniga taamal, head maneerid ja gurmeeõhtusöögid ühes ohtra šampanjaga. Jah, Pariisis peaks meid ootama elu roosades värvides ehk „La vie en rose“, nagu laulis Edith Piaf. Aga elu seal näitas, et Pariisis on ka mässud, kelmid, turistide hordid, sõjaväepatrullid tänavatel ja krõbedad hinnad. Ning gurmee võib tähendada hoopis krooksuvaid konnasid ja limaseid tigusid.Ja kuigi mu „elust roosades värvides“ sai elu suurlinnas, olen endiselt veendunud, et Pariis on üks maailma erilisemaid linnu, mida korra elus peaks kindlasti külastama!