Книги, похожие на «Kätlin Hommik-Mrabte, Minu Maroko»

Jahtlaev Lennuk purjetas ümber maailma aastatel 1999-2001. See oli esimene purjekas, mis alustas ja lõpetas oma ümbermaailmareisi Tallinnas. Pooleteist aasta jooksul seilati ümber Hoorni ja Hea Lootuse neemede, saadi torme Atlandi ja Vaiksel ookeanil, hulbiti palaval Lõunamerel ja jäätunud Põhjamerel. Reisi kümnendaks aastapäevaks on ilmunud täiendatud trükk Tiit Pruuli raamatust „Eesti lipp ümber palli“, kus tuuakse ära paljude meeskonnaliikmete (Kaido Kama, Mart Saarsoo, Indrek Tarand jt) meenutusi sellest raskest reisist.

Islandist kirjutama ajendas Tallinna Saarlaste Segakoori suvine sõit saareriiki 2017. aastal. Kui üldse on võimalik mõnda paika armastada, siis Island vallutas kiiresti autori südame. Tahtmata jääda traditsioonilise reisikirja raamidesse – käisin siin, nägin seda, olin seal, kogesin toda, – on pärast reisi laiemalt juurde otsitud kõikvõimalikku teavet selle imelise maa kohta, kuhu igatseks tagasi ikka ja jälle.Värvifotodega illustreeritud raamatus kajastatakse koorirahva kohtumisi islandlaste ja kohalike eestlastega, kirjeldatakse rahvakombeid ja loodust, antakse aimu saareriigi tänapäevasest elukorraldusest ning tutvustatakse lugusid saagadest.Toredat avastusretke raamatu vahendusel!

„Kolida Peterburi? Käkitegu!” otsustasin kõhkluseta. Tunnen linna juba lapsepõlvest ja pulbitseb ju ka minus emalt saadud kuum vene veri. Ei tule mulle sealt üllatust!Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega, aristokraatliku kergusega mängis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud jõudeelu spliinis, kogesin oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkusin läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võtsin linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde.See on lugu oma hingesoppidest negativismi väljapõletamisest. Lugu linnast, kus miski ei lähe siledalt ja rahulikult; kus tapavad või päästavad pisiasjad ning iseenda suhtumine neisse.Mailis Hudilainen

Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et tuleb minna. Mõistsin, et stabiilsus on mu elus muutunud asjaks iseeneses – nii leidsin endas julguse üksluisest mugavustsoonist pea ees vette hüpata. Tegime elu- ja teekaaslasega kümmekond ebaratsionaalset otsust, loobusime headest töökohtadest ja osalusest kasumlikus äris, mahutasime vara seljakottidesse ning sõitsime Kambodžasse.Nägime agressiivseid suurlinnu, valge liiva ja sinirohelise veega ümbritsetud palmisaari, järvedel-jõgedel ujuvaid külasid ning mägidžunglites metsavaime kummardavaid vähemushõime. Käisime kohtades, mida ei ole isegi kaardil, ja tunnistasime vaatepilte, mida esiti uskuda ei tahtnud. Muutusime hullumeelses liikluses rolleriga teed otsides või üürikodu olmega maadeldes pooleldi kohalikuks. Õpetasime kloostrikoolis inglise keelt ning otsisime khmeeride jälgi praegusest Vietnamist.Nägime uskumatut vaesust, aga ka uskumatut elujaatust, edasipüüdlikkust ja leplikkust. Nii muutiski see maa pöördumatult meie vaatenurka elule.

Kohvikud keset tänavat. Viini šnitsel sidruniga. Roosad kastaniõied, pargid ja „tupsupuu“. Hofburgi majesteetlik arhitektuur ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Käesuudlused ja ballid. Akadeemilised tiitlid. Kristlik kultuuriruum ja vana hea saksa keel.Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel Austrias olla saab?Minu sõprus Viiniga – suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi – on kestnud 17 aastat. Mul on kakskeelne poeg, õpetan ülikoolis eesti keelt ja mu kirglik hobi on muusika. Olen Viini filharmoonikute lummuses, kuigi ise klassikat ei mängi.Viin on justkui peene käega skulptor, mis paljude kohtumiste ja kultuuriseikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näo järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales olnud olen.