Книги, похожие на «Kätlin Hommik-Mrabte, Minu Maroko»

Inimesed ja nende lood on eeskätt need, mis teevad rändamisest väärt elamuse. Viiel talvel Aasias seigelnud Pok on tutvustanud hindudele oma sisemist Robertit, soovitanud süütuse pärast muretseval Filipiinide tudengineiul käe püksi panna ning uurinud Myanmari ja Laose külaelanike uskumusi.„Erakordsed isiksused satuvad tihtipeale just odavamatesse majutusasutustesse, kus liiguvad nii paberitega kui paberiteta napakad,” tõdeb autor.Pok on räppar, spoken word'i artist ja kirglik seljakotirändur. Raamatus keskendub ta peamiselt oma reisielamustele aastaist 2016−2017, kuid teeb põikeid ka varasemasse aega. Eelkõige tuleb raamatus juttu Taist, Myanmarist, Laosest, Indoneesiast, Malaisiast ja Kambodžast.

„Küprose kibedad sidrunid” on Inglise kirjaniku ja rännumehe Lawrence Durrelli tuntuim teos Vahemere saartele pühendatud raamatute sarjast. 1957. aastal ilmunud raamatut peetakse tänaseni parimaks Küprost tutvustavaks kirjandusteoseks. Autor veetis suurema osa oma elust Vahemere saartel või selle äärsetes linnades ja omandas põhjalikud teadmised piirkonnast, selle kultuurist, ajaloost ja kaasajast. Käesolev raamat tugineb paljuski autori isiklikele kogemustele, kes 1953–1956 elas Küprosel. Teos annab põhjaliku ülevaate saare mitmetahulisest ja paljude rahvaste loodud ajaloost, kultuurist, loodusest ja eluolust. Durrell kirjeldab inimlikult ajastule ja Vahemere idaosale iseloomulikke poliitilisi probleeme, aga ka argielu muresid, millega saare elanikud igapäevaselt kokku puutuvad.„Küprose kibedad sidrunid” on ennekõike siiski erakordselt huvitav ja isikupärane kirjandusteos. See on kirjutatud sügava sisemise veenmisjõuga ja mõistmisega, autori keel on poeetiliselt kaunis, teksti ilmestavad läbimõeldud sümbolid ja kujundeid, mida autor on oskuslikult kasutanud nii tavapäraste elusituatsioonide kui ka kultuuri ja ajaloo kirjeldamisel. Raamatu muudavad eriti haaravaks saareelanike arvukad värvikad portreed. Durrelli loodud tegelased on konkreetsed inimesed oma ajastus, kuid samas on nad ajatud karakterid, mis aitavad ka nüüdisaegsel lugejal küproslasi paremini mõista.LAWRENCE DURRELL on 20. sajandi esimese poole tuntumaid inglise kirjanikke, kelle loomingut on eesti keelde tõlgitud kahetsusväärselt vähe. 2016. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat „Justine”, teine raamat „Balthazar” ilmub sügisel. Käesoleva raamatuga annab kirjastus oma panuse Euroopa kultuuripealinna Paphose ja Küprose tutvustamisele. „Küprose kibedad sidrunid” on esimene teos sarjast „Saareraamat”.

Kohe meie koduukse taga asuvast ja meie ühiste läänemeresoome juurte tõttu olulisest maast Karjalast on eestikeelne raamat seni puudunud. Tõnu ja Viktoria Tuulase teos „Karjala kauge kutse” on sündinud mitme aasta jooksul tehtud Karjala-reiside tulemusel. Soome lahe ääres paiknevast väikesest Repino alevist jäävad kaugel põhjas Valges meres asuvad Solovetsi saared üle tuhande kilomeetri kaugusele. Läbitud vahemaadest olulisemad on siinses raamatus aga kohtumised Karjala rikkaliku kultuuri- ja ajaloopärandiga ning kohalike inimestega. Samuti väga eripalgelise ja lummavalt kauni loodusega. Kuna Viktoria töö tõttu Eesti peakonsulina Peterburis elasid autorid seal mitu aastat, algasid reisid alati Neevalinnast. Seetõttu oli kogu korraldus ja kohalejõudmine kindlasti ladusam. Eestist lähtuvaid Karjala-reise planeerides tuleb huvilistel ise veel veidi eeltööd teha.Autorid ei käsitle raamatus ainult tänapäeva Karjala Vabariigi territooriumi, vaid kogu ajalooliselt Karjalana määratletud ala. Siit saab hea ülevaate Karjala ajaloo olulistest tahkudest. Rohked fotod tutvustavad lugejale paikasid, mida tasub külastada. „Karjala kauge kutse” on selle suure ja rikka maa praktiline teejuht.

Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust „Laevapoisid rohelises ookeanis”. Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana.Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad. Eks lugege ise!Aimar Ventsel

Kolme Iisraeli-aasta jooksul jõudsin elada religioosses juudi peres, õppida heebrea keelt ja muusikat ning kohtuda tõesti omapäraste inimestega, kelle hulka sattusid poliitajaloolane, sabatihommikused „joodikud“, ministrid, araablastest aednikud, professorid, psühholoogid… Katsusin mõista iidsete kommete tausta ja üritasin tõlkida sabatit eesti keelde. Avastasin ka neid vaatamisväärsusi, millest turist aimu ei saa.Iisraellaste seas võib nõutult kõrvaltvaatajaks jääda või saada hingelt aina rikkamaks. Või jõuda seisukohale, et selle maa inimesed on põikpäised, kuid targad ja südamlikud. Kolme aabrahamliku usundi – judaismi, kristluse ja islami – ristumispunkt Jeruusalemm, mida võib õigusega pidada maailma nabaks, sai mulle koduseks ja armsaks. Tõin Iisraeli ka Eestisse kaasa: heebrea keelt kuulen ja õpin edasi, juudi kultuurist räägib meiegi raadio ning mul on alles head lõunamaa sõbrad.