Книги, похожие на «Contra, Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest»

Oh seda Iisraeli! See on kirev, väsimatult ringi sebiv inimeste kogum, kus kogu aeg midagi juhtub. Maa, kus kõrvalseisjad ei saa jätta omanina teiste asjadesse toppimata ja nende ellu sekkumata. Seal tekib ka raskeid olukordi ja leidub lohakust. Aga mis kõige olulisem – see on maa, kus peaaegu igal sammul on võimalik kogeda sellist südamlikkust ja hoolimist, mis võtab hingetuks. Selle nimel unustad ja andestad kõik vajakajäämised.Margit Prantsuselt on varem ilmunud “Minu Iisrael” ja “Kommenteeritud juudi anekdoodid”. Kolmandas Iisraeli kohta kirjutatud raamatus vahendab ta tõestisündinud lugusid peamiselt viimasest viieteistkümnest aastast. Sellesse aega jäävad ka tema enda Iisraeli-külastused ja kolm aastat kohapealset elu. Iisraeli ajakirjanduse ning oma ja sõprade kogemuse kaudu on ta talletanud suure hulga huvitavaid jutte. Mõned lood viivad meid ka Iisraelist väljapoole.Ja et Iisrael sai maikuus 2018 seitse aastakümmet vanaks, siis on selles raamatus täpselt seitsekümmend juttu.

Perico tähendab kokaiini. Sõna perico (slängis „papagoi“) kasutatakse sellepärast, et kokaiin tekitab ninas tunde, nagu hammustaks seda papagoi. Kolumbia tänavaslängis on muide kõnekäänd: kui tuju pole kiita, siis… vaheta diilerit!Saabusin 2004. aasta 1. jaanuaril Kolumbiasse, et õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatus tahtis teisiti: viibisin Kolumbias kaks ja pool aastat, elasin kahes linnas ning töötasin ka tõlgi ja projektijuhina. Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe.

James Cooki tuntus põhineb kolmel ümbermaailmareisil, mille ta sooritas aastatel 1768–1779. Cook uuris põhiliselt Vaikse ookeani saari (Hawaii, Uus-Meremaa ja paljusid teisi Polüneesia saari), Põhja-Ameerika rannikut, Austraalia idarannikut jne. Ta üritas avastada ka lõunamandrit ehk Antarktist, kuid see tal ei õnnestunud.Cook erineb enamikust tolleaegseist meresõitjaist oma väidetavalt inimlikuma iseloomu pärast. Ta ei olnud konkistadoor. Pärismaalaste vastu kasutas ta vägivalda vaid siis, kui muud võimalust ei olnud. Väidetavalt püüdis ta õpetada Polüneesia pärismaalastele kartulite ja sigade kasvatamist, et võõrutada neid kannibalismist.Cookist on loodud palju legende ja tema nimele kirjutatakse tihti avastusi, mis ei ole tema tehtud. Kuulsaim näide on Hawaii saared, mis on eurooplastele avastatud hoopis hispaanlaste poolt. Legendidele Cookist lisab loomulikult värvi tema traagiline surm Hawaii saartel 1779. aastal. Tõenäoliselt nägi tulevane meresõitja merd esimest korda umbes 15-aastasena, ehkki ta sünnikodu oli merest vaid kümnekonna kilomeetri kaugusel.Cookil ei olnud juhendajaid, ta oli iseõppija. Tal olid head teadmised astronoomiast, topograafiast, hüdrograafiast, navigatsioonist jms. Tõenäoliselt ei olnud tema teadmised väga põhjalikud, sest teoreetilist haridust mõnes mereväeakadeemias vms õppeasutuses polnud ta kunagi saanud. Tema haridustee piirdus mõne aastaga külakoolis. See-eest olid ta teadmised praktikule omaselt kindlad ja hästi omandatud. Cooki töid iseloomustab erakordne täpsus ja hoolikus. Tema koostatud kaarte Newfoundlandi ranniku kohta kasutati isegi 20. sajandi alguseni!Tavaliselt tuuakse Cooki merelemineku peapõhjusena välja tema armastust mere vastu. See võib muidugi tõsi olla, kuid tõenäolisem on see, et tal ei jäänud teist valikut. Nimelt oli ta tõsiselt tülli läinud oma tööandjaga. Cook töötas 1746. aastal Staithesi-nimelises kalurikülas poesellina. Tekkinud olukorrast ei näinud ta muud väljapääsu, kui pani end kirja laevapoisina Whitby-nimelises sadamalinnas. Seega algab Cooki meremehestaaž 17-aastasena.

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise…Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks.Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.

Pime possumionu kolistab elektritraate pidi kui kass, mängukaru moodi koaalad nosivad puu otsas eukalüptilehti ja väledad pisikesed gekod vilistavad elutoa seintel laulda. Tänavapilt näeb välja kui üks jumalavallatu multikultuuri supp ja inglise keelt kogeb uskumatu aktsendiga variatsioonides.Austraalia, unistustemaa.Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima. Jutustasin punase kahemeetrise kängurust sõbraga Austraalia unenägude aegadest ja kihutasin hiigelrekkadel läbi tuhandeid kilomeetreid kõrbeavarusi. Tassisin farmis ananasse ja arbuuse, müütasin linnatänavail loteriipileteid ning teenisin ettekandjana nagu sajad teisedki noored eestlastest ilmarändurid. Seikluste keskel leidsin ootamatult selle, mida enesele teadmata otsinud olin.