Книги, похожие на «Jaana Albri, Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus»

Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele. Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t. Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”

Ma pole enam kakskümmend, pole kolmkümmendki, olen veel rohkem. Selles vanuses inimesed abielluvad, ostavad maju, saavad lapsi, juhivad firmasid ja vahetavad välja oma kolmanda auto. Mul pole ühtegi neist asjadest. Mul on sülearvuti, üks maal, telefon, krediitkaart, õppelaenuvõlg, espressokann ja kolm kohvritäit riideid.…ja kortsus lennupilet Los Angelesse. Millesse ma küll end mässinud olen? Pirtsakad eputrillad. Gluteenitalumatus. Mudalaviinid. Lõgismaod, nii otseses kui kaudses mõttes. Liiklusummikud. Kusehais. Kuldsed päikeseloojangud. Õhku rippuma jäetud lubadused.Surun tossud jalga ja lidun kõrvetava päikese käes higistades esimese matkarajani. „Loool-laaaa-kaaas!“ kisab pundunud jalgadega kodutu taustaks. Teadagi, täna on teisipäev. Prügipäev. Telefon suriseb tagataskus, idakalda kontoris on paanika. Ots ringi ja koju tagasi. Astun tavalisse, täiesti ebareaalselt jaburasse päeva. Mis siis täna? Jälle kits tänaval või tuleb Tiibeti munka rahvusparki transportida? Vähemalt linn ei põle ja maa pole ka jalge all tükk aega värisenud. Oh, Los Angeles, sa imeilus veider vasikas! Sa hoiad mind kikivarvul. Vibreerid igas mu rakus erinevalt ja tuletad meelde, et olen elus.

Viies reis viis uhhuduurlaste rattaseltskonna Lõuna-Ameerikasse, kus selgus kiirelt, et kui inimene planeerib, siis jumalad naeravad. Päevas suudeti läbida heal juhul pool plaanitud distantsist, sest kõikjal olid lõputud mäed ja tekkis muid ootamatumaid probleeme. Mehed on vanemad, muresid on uusi, aga karavan liigub Argentiinast Peruu poole ja nalja saab ikka ka.

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…

Tulevase magamistoa aknast avanev hommikune vaatepilt lööb tummaks. Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse kõrguv küpressiteravik sinetavate mägede taustal olid jäänudkorterit tutvustavas meilis mainimata. Tajun äkki, et kogu see aeg on väljast kostnud tsikaadide kõrvulukustav saagimine. Sellest saabki siin maal mu lemmikhelin. Kas ma juba mainisin, et õhk on sume kui samet, sõna otseses mõttes? Minu peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike, kuid ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis mulle otsekui teise lapsepõlve.