Книги, похожие на «Jaana Albri, Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus»

“See on absurdne, saate aru, absurdne,” hakkan ma kurjaks saama. On ju igati mõistlik vihastada, kui sind aetakse bussist välja keset ööd, et siis see buss India valitsuse vastase protesti märgiks kummuli keerata. Ja mida teeb mu kuulajaskond, bussitäis kaameli- ja kitsekasvatajaid? Nad vangutavad ainult pead. “See on India, madam.” Ütleja hoiab süles kahte kana. Indias reisides varitseb meid üks suur oht, see on oht üle mõelda. Targem on üldse mitte mõelda, või kui, siis ainult südamega. See on ainus viis üle elada töö India kontoris, mister ja madam Singhid, pidev maine üle muretsemine, kriket, Mysore´i kuningas ja kõik need tassid seda neetud chai‘d. Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et kellegi surm võib olla millegi algus, oleksin ma öelnud: “Lauslollus.” Ehk oleksin pidanud kuulama oma mõistuse häält ja Indiasse mitte tagasi minema. Aga millegipärast läksin, seekord palgatööle. Oli lämbe oktoobrikuu 2010, mussoon oli äsja lõppenud ja ma asusin ametisse üleriikliku ajakirja fotograafina.

„Passist reispassini“ on reisinippide käsiraamat nn tsiviliseeritud tavareisijale, kes pigem sõidab lennukiga, peatub hotellis või üürikorteris, šoppab hea meelega ning tutvub vaatamisväärsustega, linnakaart näpus. Siit leiab nii asjalikke näpunäiteid kui absurdseid lugusid elust enesest. Raamat sobib igale reisilembesele inimesele nõuandjaks ja meelelahutajaks

Kõrvemaa kohtumised. Leedu linnujaam. Eestimaa pilvepiirilt. Saimaa rahu. Lapimaa värvimäng. Sürreaalsed ekspeditsioonid Siberis. Fääri saarte unistus.Ürgne loodus, ürgne kutse.Möödunud sajandi rännakud olid teistsugused kui selle sajandi omad. Kunagiste reisikogemustega ei ole rändajal nüüdisajal eriti midagi peale hakata, kogunenud reisikapitaliga seevastu küll: jagada, kui jagamise aeg käes.

Safari on suahiili keeles retk. Minu Tansaania-rännak sai teoks tänu abikaasa Sveni tööle Ida-Aafrika puidutööstuses ja kestis pisut rohkem kui kaks aastat. Jõudsime selle ajaga riigile ringi peale teha ja piiluda tansaanlaste hingesügavusse. Esimene aasta kulus imestamisele, teisel hakkas kohalik elufilosoofia „kiiret pole“ kujundama ka meie elurütmi.Ngorongoro, Ruaha, Tarangire, Manyara ja Serengeti, Kilimanjaro ja vürtsine Sansibari saar – Tansaania loodusest ja rahvusparkidest sai meie Meka. Kui Svenil hakkas tööl mõistus kokku jooksma või minul nägu mossi kiskuma, sõitsime loodusparki. Sellega oli päev ja nädal päästetud.Looduse kõrval õppisin tundma Tansaania inimesi, nende mentaliteeti ja ellusuhtumist. Sain teada, kuidas jääda ellu hullumeelses liikluses, eesliga matkata, ruutpesiti porgandeid kasvatada ja üllatada iseennast mäkketõusul. Ka seda, kuidas käituda, kui külla minnes ulatatakse kingituseks elus kana. Tansaania muutis mu maailma värviliseks. Igas mõttes.

„Appikene! Ära seda nüüd küll tee!!! Jumala eest! Ta peksab su läbi, hoiab sind päevad otsa köögis kinni ja võtab lahutusel lapsed käest!” Uskuge või mitte, aga pidin seda enne abiellumist rohkem kui ühe heatahtliku inimese suust kuulma. Lõpuks ei osanud ma enam muud moodi reageerida kui vaid malbe naeratusega. Sisemuses aga kriipis mõte – mis õigusega te minu abielu lahutate, enne kui see pole veel alanudki? Olen eestlane, aga moslem. Või kas peangi siia „aga” vahele panema? Olen moslem juba üheksandat aastat, abielus viiendat. Pean seda täpsustama, sest enamasti arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast. Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka maine kogemus. Minu kogemus, mida tahaksin teiega jagada, on mind viinud läbi lapsepõlve eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis, otse sooja Maroko südamesse. See kõik on osa minust: olen eestlane ja moslem.