Книги, похожие на «Ester Laansalu, Minu Kreeka»

See kolmas BaltimaaKas on veel mõnda eestlasele nii lähedast, ent samas kauget riiki nagu Leedu? Leedu on justkui meie naaber, ent sama hästi võiks see asuda teisel pool maakera, sest teame seda pealiskaudselt, mõne üksiku koha ja paari kuulsa sportlase järgi. Kujutlesin end elamas ükskõik millises eksootilises kohas, kuid mitte Leedus. Pole seal ju miljonilinnu, ei palme ega mägesid, ühtegi saart ja isegi merd eriti mitte.Ent kui saatus pakub võimaluse asuda Leetu elama, siis võtan selle vastu. On tunne, nagu läheksin esimest korda elus külla naabrile, kellega me koridoris viisakalt tervitame, ent kelle kohta ma tegelikult mitte midagi peale nime ei tea.Leedus elatud aastate jooksul õpin paremini mõistma nii leedulasi kui ka iseennast, saan teada, miks nad eestlaste üle naeravad ja miks meid hindavad, võitlen leedu köögi ja keelega, saan VIPiks, vahetan ajakirjanikutöö programmeerija kutse vastu. Mu lapse passi on sünnikohaks kirjutatud Leedu. Ka minusse jääb see maa igaveseks, isegi kui siit kunagi ära kolin.

Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida. Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab. Reet Klettenberg

Maandun lennukiga öises Sofias üheskoos sõber Askoga. On 2005. aasta 25. september. Lohistame oma kohvrid vanast väsinud terminalist välja ja kohtume kamraad Pärlaga.Lämmatav soojus tervitab uksel ja sunnib joped kotisangade vahele. Miski ei viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen bulgaarlastega suureks sõbraks saanud.Äkki tundume endale hirmus targad. Me ju teame täpselt, mis siin riigis järgmistel aastatel juhtuma hakkab. Kohe-kohe saabub siia Euroopa Liit, kõik saavad rikkamaks, korruptsioon ja kuritegevus kaovad, inimesed saavad kultuurseks, sportlikuks ja ausaks. On selge, et just nüüd ja just siin tuleb midagi ette võtta. Ettevõtte alustamine on üsna romantiline periood. Koduigatsus tekib pärast kolme kuud. Suur stardierutus ja seiklusjanu kaob lõplikult alles teisel aastal. Uue ettevõtte romantika saab mööda kolmandal-neljandal aastal. Uhkustunne käima saadud ettevõtte üle ei kao kunagi.Nii nagu kogu Bulgaaria on täis vastuolusid, erinevad ka eestlaste mälestused. Ühele eestlasele on see sooja rannaliiva, puuviljakompottide ja magusate tomatite, teisele aga valede, raha kaotamise ja hapude viinamarjade maa.Janek Balõnski

Praktiline paradiisHiiumaa-suuruses Singapuris elab ligi kuus miljonit inimest, aga kusagil ei teki ülerahvastatuse tunnet. Pool linna on maa alla ehitatud, metrooga saab kuhu tahes veerand tunniga. Kõik on puhas nagu prillikivi ja inimesed käivad nööri mööda. Narkootikumid, relvad ja isegi nätsud on ühiskonnast elimineeritud. Olemas on nii suurlinnaelu kui ka troopilised rannad. See on kallis, aga efektiivne linnriik – praktiline paradiis.See raamat ei ole lugu minu spirituaalsest rännakust müstilises ja poolohtlikus Kagu-Aasia riigis. See ei ole eneseleidmise romantiline seiklus. Minu Singapur on lugu kohanemisest, eneseteostusest ja selgest visioonist. See on lugu praktilise ärinaise teadlikust huvist hästi toimiva ja üliturvalise väikeriigi vastu.Singapuris ma abiellusin, siin on sündinud mu lapsed ja selle paigaga on seotud minu ettevõtted. Siinne luksuslik argipäevaelu pakub aga ka palju muud: olen laevakapten maailma tihedaima liiklusega vetes ja kriisiabikeskuse kasuvanem. Kas ma nägin seda imelist teekonda ette, kui aastaid tagasi Pekingi ülikooli õppima asusin? Oh ei. Kuid selles, et õnn soosib julgeid ja ettevõtlikke, ei ole ma kunagi kahelnud.

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise…Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks.Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.