Книги, похожие на «Katri Kuus, Minu Kasahstan»

Korfu, peaaegu tuhande aasta pikkuse idüllilise, ent samas verise ajalooga Joonia mere saar, on Lawrence Durrelli näol endale täiusliku kroonikakirjutaja leidnud. Durrell on kirjanik, keda iseloomustab poeedile omane tundlikkus, kes on üdini humanist, inimloomuse märkamisel terava pilguga ja kelle suhtumist möödunud aegadesse iseloomustab õpetlasele omane aukartlikkus. Autor annab saarel valitsevat atmosfääri edasi emotsionaalselt ja võimsate pintslitõmmetega, tekitades lugejal soovi saare poole teele asuda. Raamat on üles ehitatud päeviku vormis; sellesse on pikitud killukesi saare ajaloost ja isiklikke kogemusi, mida vürtsitab kohavaim. Kirjaniku enda sõnul: „Teised paigad võivad meile pakkuda võimalust avastada kombeid, pärimusi või maastikke; Kreeka pakub midagi suuremat – avastusretke iseendasse.“Suurepärane raamat kõigile, kes armastavad Kreeka saari.Lawrence Durrell armastas Vahemerd, selle kultuuri, loodust ja inimesi, suurem osa tema loomingust on seotud Vahemere saarte ja mereäärsete linnadega. 2017. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema „Küprose kibedad sidrunid”, mis oli esimene teos sarjast „Saareraamat”. Rhodose saarele pühendatud raamat ilmub järgmise aasta kevadel.

Narva pole linn, vaid riik, ja siin elab narvakeelne rahvas narvitjane. Eesti võim pelgab neid. Kui mõni kõrge riigiesindaja Narvat väisab, on tunne, et ta toob riigi süles Narva ning võtab lahkudes taas kaasa.Siin on piirijärjekorrad ning elatusallikaks sala­kaubana üle toodav suits ja viin. Kunagine toitja Kreenholm on suletud, töötuse määr üks Eesti kõrgemaid ja sissetulek madalamaid.Aga Narvas on ka valgest betoonist fassaadiga uus kolledžihoone, kuhu on nähtamatute tähtedega kirjutatud EUROOPA. Siin on inimesed, kes pingutavad Narva nimel ja usuvad, et Narval on tulevikku.Minu unistuste Narva ei ole hääbuv paik Euroopa ääremaal, vaid Euroopa eelpost: uhke ja ilus linn, kus inimesed räägivad mitmes keeles, aga ühes meeles.Katri Raik on TÜ Narva kolledži direktor. 2009. aastal tunnustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2012. aastal missiooni­ preemiaga ja 2013. aastal aasta naise tiitliga.

Kroonikat sellest, kuidas üks soomlannast kalevitüdruk keset nõukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ära armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jäi.See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist…Aga eelkõige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on.Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes on õppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.

Saareriigis Inglismaal on hulk põnevaid paiku, millest HelgiErilaid raadiosaates „Aja jälg kivis” juttu on teinud. Osa neist onjõudnud siia raamatusse. Rändame müstilisse Stonehenge’i, kus seisab iidnehiigelkividest ring, vanim esiajaloo ehitis Euroopas. Pealinnas Londoniskülastame Towerit, parlamendihoonet, kirikuid, paleesid ja Shakespeare’iteatrit. Windsoris kiikame kuninganna Elizabeth II lemmiklossi, Canterburyskeskaegsesse katedraali ja rannikulinnas Brightonis eksootilisse kuninglikkupaviljoni.

Ma läksin Moskvasse, et väliskorrespondendiks valitud elukaaslasega hüvasti jätta ja sain ootamatult täiesti uue alguse. „Moskva pisaraid ei usu,” ütleb laulusalm. Ei usu jah. Kahjuks ei teata sageli, et see salm lõppeb fraasiga „… armastust aga alati”. Tänu Moskvale leidsin uuesti iseend, täiesti uues rollis ja uutmoodi probleemide keskelt. Moskva on müstiline koht, mis ühtaegu tõmbab ja tõukab. Siin on küllaga nii jubedat kui jahmatavat, alates Kremli peremeeste maffia-stiilis valitsemisest kuni inimesteni, kelle sisemine vabaduseiha sunnib neid võitlema oma sünnimaa tuleviku eest, isegi füüsilistest kallaletungidest hoolimata. Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda. Kas našistide või kinnisvarahaidega maad mõõtes, alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste. Ja nende üle sarkastilisi nalju visates. Manona Paris