Книги, похожие на «Saale Fischer, Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel»

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Korfu, peaaegu tuhande aasta pikkuse idüllilise, ent samas verise ajalooga Joonia mere saar, on Lawrence Durrelli näol endale täiusliku kroonikakirjutaja leidnud. Durrell on kirjanik, keda iseloomustab poeedile omane tundlikkus, kes on üdini humanist, inimloomuse märkamisel terava pilguga ja kelle suhtumist möödunud aegadesse iseloomustab õpetlasele omane aukartlikkus. Autor annab saarel valitsevat atmosfääri edasi emotsionaalselt ja võimsate pintslitõmmetega, tekitades lugejal soovi saare poole teele asuda. Raamat on üles ehitatud päeviku vormis; sellesse on pikitud killukesi saare ajaloost ja isiklikke kogemusi, mida vürtsitab kohavaim. Kirjaniku enda sõnul: „Teised paigad võivad meile pakkuda võimalust avastada kombeid, pärimusi või maastikke; Kreeka pakub midagi suuremat – avastusretke iseendasse.“Suurepärane raamat kõigile, kes armastavad Kreeka saari.Lawrence Durrell armastas Vahemerd, selle kultuuri, loodust ja inimesi, suurem osa tema loomingust on seotud Vahemere saarte ja mereäärsete linnadega. 2017. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema „Küprose kibedad sidrunid”, mis oli esimene teos sarjast „Saareraamat”. Rhodose saarele pühendatud raamat ilmub järgmise aasta kevadel.

Ma elan Portugalis väga tagasihoidlikku elu, kuid see tähendab vabadust. Mul on kodu ülikaunis ja luguderikkas Lissabonis, mis üllatab mind igal sammul ka kaheksandal siin veedetud aastal. Ma teenin oma igapäevast leiba sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib – õpetan lastele filmi ja muusikat.Arusaamine, et olen siin õnnelik, ei saabunud suurejoonelise joovastuse, vaid tasase ja veidi argliku nendinguna. Peale kõige ilusa on see tähendanud ka näguripäevi, pisaraid, üksindust ja tohutut hirmude ületamist. Olen otsinud valgeid jõule Portugali mägedest, olnud seotud nii massiturismi kui ökokogukondadega, töötanud vabatahtlikuna Assoori saarte taludes ning praeguseks leidnud oma koha kino-, muusika- ja kultuurimaailmas.Liuglen siinse tunnetusliku tasandiga ühes rütmis. Mu südame on võitnud portugallaste ja päikese soojus, külalislahkus, ligimesearmastus ja mängulust. Vaimumaailm, mis väärtustab inimesi ja nendega veedetud aega. Hea toit, silmailu ja poeesia igas hetkes. Siin tunnen ennast nagu kodus.

Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid ümbermaailmareisiks. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest. Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida. Mu purjetamisoskus oli enne teeleminekut üsna napp: siiani ei olnud ma Läänemerest välja saanud. Ookeanilained on aga hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi. Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna. Madeira saarele jõudes oli mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud olid läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid olid pähe kulunud. Vajalikke merekaarte polnud ostetud. Eelinfo sadamate kohta oli korralikult kogumata, panin seda kokku teistelt purjetajatelt kuuldud inforaasukestest. Isegi viimased veinipokaalid olid purunenud. Kõigest hoolimata ma ei kurda. Kui lähed avastusretkele, siis ei saa kõike ette-taha valmis nämmutada. Kui soov on vankumatu, siis ei takista sind miski! Puri üles ja suu kõrvuni! Uku Randmaa

Lendan Costa Ricasse otse ülikoolipingist pärast Hippokratese vande andmist. Olen elevil võimalusest praktiseerida Kesk-Ameerika suurimas lastehaiglas, kuhu tulin üheksaks kuuks vabatahtlikuks. Võtan iseenesestmõistetavalt seda, et hakkan tööle arstina. Kohale jõudes selgub, et päris nii see siiski ei ole. Võitlen pidevalt, et oma vabatahtliku T-särki arstikitli vastu vahetada, kuid selle käigus ununeb, mille pärast tegelikult siin olen – tahtsin näha väikeste inimeste silmi säramas. Mõne aja pärast avaneb mulle siiski ka arstikabineti uks ja saan tohtrirolli sisse elada, unustamata hetkekski seda, mida vabatahtlikuks olemine rõhutab: oluline on näha inimestes rõõmu, mitte ainult keskenduda haigustele.Costa Rica pakub mulle muudki peale arstielu. Tantsin salsat, vallutan randu ja vulkaane, tutvun merikilpkonnade uue elu imega, üritan oma silmaga lähedalt näha laisklooma. Seda maad peetakse üheks õnnelikumaks riigiks ja pakun üht killukest sellest õnnest ka lugejale!