Книги, похожие на «Saale Fischer, Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel»

Mida Iirimaa endast kujutab? Ilmselt ujuvad seda saart mainides silme ette pildid liigagi rohelisest loodusest, härjapõlvlastest, silmatükkivalt punastest juustest, sulnistest mägedest ja Guinnessi õlust. See kõik on muidugi väga pinnapealne. Ja mina üritan sellist pinnapealsust omamoodi korrigeerida.Mind pandi Iirimaal p ä r i s e l t tööle. Ma jagasin korterit ööklubides poksida armastava iirlasega; aitasin kaugelt maalt pärit prostituudil oma teadmata Iiri väikelinnas maad kuulata; mind kahtlustati maffiavõsukese peksmises ja poolakaks olemises. Mu lugudesse mahuvad kummituskoer ja delfiin, kes pole normaalne. Kirjutan läbi irooniaprisma Eduard Vildest, hostelitest, oma eluraskustest võõral maal ja Iirimaa ajaloost. Kirjutan ka armastusest. Üritan keskenduda päris Iirimaa inimestele, päris probleemidele, päris eludele.Iirimaal oleks minu kohta ka kindlasti üht-teist öelda, aga õnneks saan ainult mina seda teha. Ebavõrdsus, mis mulle ainult kasuks tuleb.

Inimasustus on siin sama hõre nagu Lääne-Saharas, kuid kidura kõrbe asemel laiub elurikas vihmamets. Pealinnast vaevalt tunnise sõidu kaugusel elavad maailma suurimad mao-, putuka- ja ämblikuliigid, ent samas on käibel euro. Kariibi, Euroopa ja saramaka kultuuriruum põimuvad veidraks seguks – põletiku korral otsitakse abi haiglast, kuid metsas ei kaotata valvsust libajaaguaride ja troopiliste lumeinimeste suhtes. Üle piiri hiilivad illegaalsed Brasiilia kullakaevajad ja sugugi mitte seaduskuulekamad lääne suurkorporatsioonid. Tagatipuks on siia juba 13 aastat palgatud eestlasi, et nad öises džunglis putukaid püüaks.See raamat räägib üheteistkümnest kuust, mis ma Prantsuse Guajaanas veetsin. Sattusin väikesesse eraldatud kommuuni, mis koosnes sisserännanud suriname suurperest, ühest brasiillannast ja kohalikust kanepisõbrast. Kollektiivi juhtis Pariisist pärit väikeettevõtja, kes peale putukapüügiga tegelemise majutas ka putukaturistide kirevat seltskonda.

Norra on paljudele eestlastele feministlik ja pagulassõbralik heaoluühiskond, kus eesti kalevipojad käivad maju ehitamas. Minu kokkupuude Norraga on veidi teistsugune, läksin nimelt nautima ühte teist tükikest sellest heaolust – tasuta kõrgharidust – ja jäin kauemaks ringi vaatama. Haridus muudab inimest, nii muutusin ka mina. Maailmamajanduse hammasrattad olid jõudnud oma pöörlemises kohta, kus naftapumpamisel põhinev majandus ei olnud enam jätkusuutlik, ja nii muutus ka Norra. Tegime seda koos. Alguses jäises Arktikas ja hiljem vihmases Bergenis.Pistsin rinda kohaliku bürokraatiaga ja olin lummatud virmalistest, nägin ülikoolide auditooriume ja koristajate mopiruume, haiglat ja naftaplatvorme, õppisin, töötasin ja elasin koos norrakate ja poolakatega, pagulaste ja professoritega. Mõtlesin selle käigus palju ja kirjutasin ka. See raamat on pilguheit ühe inimese sisemaailma, nägemus sellest, kuidas üleharitud humanitaarist saab naftaplatvormi tööline.

Kaheksa aasta eest poleks mulle pähegi tulnud võimalus valida elukohaks Taani. Masendav kliima, õudne keel, kummalised inimesed… ja ämblikest ma siis veel ei teadnudki. Ent mõni kuu hiljem ma just siia jõudsingi – praktiliselt üleöö, mitte enam esimeses nooruses, illegaalina, konkreetse töökohata. Lisaks sattusin oma ebakindlas staatuses elama Saksamaa-Taani piirile nii lähedale, et piirivalvurite autod ja vormiriietus vilksatasid silme eest mööda mitu korda päevas. Minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Siin on metsikud hobused, ekstsentrilised vanaprouad-härrad, lõputu seltsielu, lossid ja prints Joachim ning loomulikult Jakob oma koleerilise õe Helgaga. Siin olen ma leidnud armastuse selle tusase tuulisevõitu maa, tema rahulike pikatoimeliste inimeste… ja võib-olla iseendagi vastu. (Mae Lender)

Populaarse raamatu parandatud ja täiendatud uustrükk, lisatud on foto ja epiloog. Raamat räägib loo sellest, kuidas endine majandusajakirjanik jättis oma mugava elu Eestis ja kolis tööle Buenos Airese vaestelinnaosasse, mismoodi ta seal päevakeskuses prussakatega võitles ja siis hoopis ülemuseks sai, mismoodi ta käis tutvumas vaalade ja pingviinidega, mismoodi ta ei suutnud prügikastiinimesega intervjuud teha, kuidas rullusid suhtemustrid vabatahtlike hulgas ja „Kakluskubiks” nimetatud ühiskorteris. „Buenos Airese hing on ülbe ja pirtsakas; samas ka üllas ja suuremeelne,” ütleb autor. „Ühel hetkel virutab ta sulle õelalt naerdes sellise paugu, et vajud põlvili, veremaik suus; teisel hetkel teeb sulle uskumatuna näivaid suuremeelseid kingitusi.”