Книги, похожие на «Maret Nukke, Minu Jaapan»

Jah, ma tean, mu lugu kõlab kui muinasjutt või klišee. Tutvun Kreekas Vladimirosega, kes elab ja töötab Küprosel. Me abiellume ja ma kolin koos temaga sellele imelisele palmisaarele uut elu alustama. Siin õpin nautima mereandide suussulavat maitset ja küproslaste lemmikjooki jääkohvi. Töötan erinevates kohtades, otsin enda ellu rohkem kunsti ja püüan seda ka lõuendile saada. Minu siinne kodulinn on Limassol, kuid üritan võimalikult palju avastada kogu saart – maalilisi mägikülasid, pealinna ja Põhja-Küprosel asuvat Türgi-poolt. Nüüdseks olen siin elanud juba üle seitsme aasta.Sellesse võrratusse Vahemere saareriiki on väga kerge armuda. Küprosel on omapärane, mõrkjalt magus lõhn – veidike kaneeli ja värsket kohvi, mõni õitsev igihaljas taim, natuke jasmiini, äsja niidetud muru. Mind ootab siin ees sooja südamega rahvusvaheline seltskond. Kohalikud on rõõmsameelsed, muretud ja külalislahked ning vahel kimbutavat koduigatsust peletavad armastuse hõng, päikeselised päevad ja maitsev toit.

Kui ma 2008. aastal esimest korda Reykjavíki külla tulin, oli mul tunne, nagu oleksin siin kunagi varem käinud. Kas unes või lapsepõlve uitmõtetes. Kõik on täpselt nii, nagu vaja. Nii kord ja lohakus kui töö, looming ja lõbu olid õiges vahekorras. Silmapilkne usaldus ja vahetud inimsuhted ning turvatunne, mis ei tee mitte uimaseks, vaid tõotavad üha uusi seiklusi. Looduse rohmakas ilu, mille hindamine nõuab koolitatud silma. Kuigi mu elu ei ole kunagi olnud rahulikum ja stabiilsem kui praegu, pärast kaht aastat kohanemist, on argisemgi päev kuidagi teatraalne. Ehk on see kõigest minu välismaalase kõrvalpilk, mis laseb sellel nii paista. Olen aga üsna kindel, et islandlased on maailma parimaid elukunstnikke ja neilt on selles osas palju õppida.

Hoopis teine tunne kui maad mööda tulles on saabuda riiki mere poolt. Viktor Siilats on ühendanud oma rohkem kui kümne aasta jooksul toimunud merereisidest sündinud kirjatükid kogumikku, mille puändikad lood viivad lugeja erinevatesse Euroopa mereriikidesse, aga ka kaugemale. Autor on teravmeelselt tabanud inimloomuse keerdkäike ja neid mõnuga kirjeldanud. Raamat on kirjutatud selliselt, et igaüks leiab sealt midagi – kes naudib reisikirjeldusi, kes leiab kasulikke näpunäiteid omaenda merereisiks.

Ei läinud õppima, lapsehoidjaks ega rikkale mehele. Saabusin Stockholmi 1988. aastal, kui mind oli Nõukogude Liidust armastuse pärast välja visatud.Siin ähvardas mind aga kodutu staatus ja sain sõimata, et olen spekulant.Tasapisi hakkasid asjad siiski sujuma – elasin sisse, õppisin. Kohanesin kaebamise kultuuri ja võrdõiguslikkuse kunstiga, harjusin rootslaste abivalmiduse ja konfliktikartusega.Laevakoristaja ametist jõudsin keeleõpetajaks ja Stockholmi giidiks. Saatuse keerdkäike pidi sattusin õpetama eesti keelt inimesele, kes andis mulle kunagi Moskvas Rootsi elamisloa…Edasi tuli juba Europaskolan – Euroopa Kool, mille rajamisse haaras mind teine ettevõtlik eestlanna. Oleme oma kooli eest läbi käinud nii tulest kui veest, teda kasvatanud ja kaitsnud nagu oma last – ja meid on saatnud edu.Rita Ahonen

Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõik sõidavad Ferrariga?Sellistele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais. Teised, kes on Dubais turistina käinud, muretsevad jällegi selle üle, kas seal pole mitte liialt sünteetiline või kunstlik – majad puha klaasist ja terasest, kõik on uhiuus… Mida seal peale päevitamise ja šoppamise üleüldse tehakse?Mina olen Dubai arengut näinud juba aastast 1996 ning meie suhtes on olnud igasuguseid hetki.Meediavaldkonna produtsendina sättisin end 2016. aastal tihedalt Tallinna–Dubai liinile ning mina ja see vapustav linn saime eriliselt headeks sõpradeks. Või kas see ongi sõprus? Rohkem nagu armulugu.Dubai glamuurse välispinna all on ajalugu, kultuuri, huvitavaid elulugusid, uusi kogemusi, pööraseid tulevikuvisioone – kõike seda, mida saab nimetada linna hingeks. Tuleb lihtsalt kuulata ja silmad lahti hoida.Ah jaa – burkades seal ei käida, mõnes vetsus võib tõesti olla kullatud kraanikauss ja Ferrari on tänavapildis tavaline nähtus.