Книги, похожие на «Maret Nukke, Minu Jaapan»

Tänapäevane Saksamaa on kirju nagu lapitekk: rahvusvahelised metropolid ja romantilised väikelinnad, veinikülad ja õlleaiad, keskaegsed kindlused ja kaunid pargid, moodsad tehased ja hea elujärg. Peale kirjususe iseloomustavad seda maad aga reeglid. Kord peab olema! See on lause, mis rõõmustab sakslase südant enim.Saksa linnades on tehtud Euroopa ajalugu ja selle pinnalt võrsunud kultuur on olnud paljude sajandite jooksul tihedalt seotud ka Eesti kultuuri ja ajalooga.Ametilt joogaõpetaja ja koolitaja, elan praegu perega Lõuna-Saksamaal. See raamat on lugu seiklustest ja eneseotsingust, millesse on põimitud killukesi argipäevast viiel võõrsil viibitud aastal. Asusime teele haagissuvila ja kahe väikese lapsega. Meil polnud aimu, kuhu me välja jõuame. Sõitsime läbi terve maa – põhjast lõunasse ja idast läände. Elasime veidi üle aasta Stuttgardi lähedal väikeses nukulinnas ja peale seda jäime Alpide juurde Baierimaale.

Kroonikat sellest, kuidas üks soomlannast kalevitüdruk keset nõukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ära armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jäi.See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist…Aga eelkõige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on.Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes on õppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.

Inimesele on omane avastamiskirg. Mina avastasin Austria juba üle 20 aasta tagasi, kuid juba ammu ei hoia mind siin kinni inimene, kelle pärast tookord tuldud sai.Olen avastanud nii palju, millest ma enam loobuda ei saa. Olgu see ooperi- ja operetimuusika võlu ning sellele naudingule keiserlikult uhkeldavat raami pakkuvad ehitised, Mozarti fenomen või „Helisev muusika”. Või hoopis Austria muinasjutuline talv, paksu lumekatte all uhkeldavad mäemassiivid, hõrgult söögi ja joovastavalt hõõgveini järele lõhnavad mägihütid, kus heatujuline peremees pistab eine lõppedes pihku pitsi ise tehtud napsiga.Mu siiajäämise põhipõhjused on lihtsad ja samas keerulised… Esiteks suusamäed ja tegutsemine suusainstruktorina – töö ja lõbu nauditavaim kooslus. Ning teiseks töö põgenikega – valus teema paljude umbsõlmedega, mille harutamine käib tihtipeale üle jõu ka kõige nobedamatele näppudele.Sel pisikesel ja maagiliselt maalilisel maalapil on pakkuda rohkem, kui usute. Tuleb vaid tulla ja avastada. Või siis süda mägedele kaotada ja nende keskele jäädagi…

„Appikene! Ära seda nüüd küll tee!!! Jumala eest! Ta peksab su läbi, hoiab sind päevad otsa köögis kinni ja võtab lahutusel lapsed käest!” Uskuge või mitte, aga pidin seda enne abiellumist rohkem kui ühe heatahtliku inimese suust kuulma. Lõpuks ei osanud ma enam muud moodi reageerida kui vaid malbe naeratusega. Sisemuses aga kriipis mõte – mis õigusega te minu abielu lahutate, enne kui see pole veel alanudki? Olen eestlane, aga moslem. Või kas peangi siia „aga” vahele panema? Olen moslem juba üheksandat aastat, abielus viiendat. Pean seda täpsustama, sest enamasti arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast. Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka maine kogemus. Minu kogemus, mida tahaksin teiega jagada, on mind viinud läbi lapsepõlve eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis, otse sooja Maroko südamesse. See kõik on osa minust: olen eestlane ja moslem.

Saareriigis Inglismaal on hulk põnevaid paiku, millest HelgiErilaid raadiosaates „Aja jälg kivis” juttu on teinud. Osa neist onjõudnud siia raamatusse. Rändame müstilisse Stonehenge’i, kus seisab iidnehiigelkividest ring, vanim esiajaloo ehitis Euroopas. Pealinnas Londoniskülastame Towerit, parlamendihoonet, kirikuid, paleesid ja Shakespeare’iteatrit. Windsoris kiikame kuninganna Elizabeth II lemmiklossi, Canterburyskeskaegsesse katedraali ja rannikulinnas Brightonis eksootilisse kuninglikkupaviljoni.